Nädala juubilar MARIA CALLAS 90

See teekond algas Maria Cecilia Sophia Anna Kalogeropoulosel New Yorgis. Ta vanemad olid vaid mõni kuu enne seda kolinud Kreekast Long Islandile. Isa avas mõne aasta pärast Manhattanil väikese apteegipoe ning muutis oma perenime ostjatele kergemini meeldejäävaks - Callas.

Üheksaselt alustas Maria klaveritunde, olles usin ja andekas õpilane. See võimaldas tal hiljem uusi osi õppida ka ilma repetiitori teeneteta. Maria hakkas varsti peamiselt oma erakordselt aktiivse ema pealekäimisel ka laulma. Antud juhul olid sund ja suunamine perspektiivikad, kuigi Maria tunnistas aastaid hiljem, et ema röövis temalt rõõmsa lapsepõlve, kuna tütre asemel ootas hoopis poja sündi asendamaks hiljuti surnud poega Vassilist.

Suure majandusdepressiooni ajal pidi pereisa oma poekese sulgema. Mõne kuu jooksul läksid Maria vanemad lahku ning andekas tüdruk koos oma ema ja vanema õe Iakinthaga kolis tagasi isademaale Kreekasse. Temast sai uuesti Kalogeropoulos.

Tulevane ooperitäht alustas tõsiseid lauluõpinguid Ateena Rahvuskonservatooriumis vaatamata sellele, et oli noorem kui õppeasutuses minimaalvanuseks kinnitatud 16 eluaastat. Ta esimeseks lauluõpetajaks sai Maria Trivella.

Tütarlapse esimene lavaroll oli Santuzza kuulsas Mascagni ooperis „Talupoja au", mille kandsid ette konservatooriumi tudengid. Õpetajaks oli tal tollal nimekas laulja Elvira de Hidalgo. Esimest korda laulis Maria professionaalsel laval jaanuaris 1941. Rolliks oli Beatrice ja ooperiks Franz von Suppé „Boccaccio".

1945. aastal läks Maria tagasi New Yorki oma isa otsima ning tegi katset Metropolitan Opera solistiks saada. Katse ebaõnnestus. Sestpeale hakkas ta uuesti kasutama nime Callas.

1949. aastal läks tõusev lauluvirtuoos mehele. Abikaasa oli küll temast 32 aastat vanem, kuid see-eest rahakas tööstur ja ooperiharrastaja Battista Meneghini. Mees tegi lauljatari unistused üsna kiiresti teoks, ja Maria Callas sai võimaluse lavadebüüdiks Milano La Scala's, mis säras tema talendi paistel vähemasti seitse järgmist aastat. Sama teatriga alustas Callas ka edukat plaadistamiskarjääri firmas EMI.

Toona oli tal veel probleeme kehakaaluga, kuid tõsine ja toimekas suhtumine karjäärisse tegi oma töö. Maria Callasest sai tõeline ooperitäht nii sisus kui ka vormis, mis kahanes kolmekümne kilo võrra.

Muide, paljud asjatundjad arvavad tänini, et just erakordselt kiire kaaluvähenemise tõttu tekkisidki maailmakuulsal sopranil hääleprobleemid, mis tema edasist karjääri tumestasid. Abikaasad otsustasid, et üsna kidura tervisega Mariast ei saa kunagi ema ning et ta pühendub üksnes laulmisele.

Maria Callas oli vahel plahvatuslikult temperamentne, mistõttu juhtus temaga alatasa suuremaid ja väiksemaid arusaamatusi. Tuli ette skandaalegi. Neid oli nii Itaalias kui ka USA-s. Üks temast hiljem kirjutatud raamatuid kandis värvikat pealkirja „Püha koletis".

Õnneks oli Maria Callasel inglihääl, pealegi oli diiva aastaid kõrgvormis - seepärast talle andestati kõik. Vastuolulisest loomusest annab aimu ühe teise temast kirjutatud raamatu pealkiri - "Maria Callas - liiga uhke, liiga õrn".

Staari abielu hakkas aga kiiresti murenema pärast kohtumist miljardärist laevaomaniku Aristoteles Onassisega mälestusväärsel jahireisil, millest võttis osa ka Winston Churchill. Jah, midagi, millest vaid naised aru saavad, pidi selles nafta- ja laevamagnaadis peale miljonite veel leiduma. Neist said peagi armukesed ning hiljuti avaldatud raamatu andmetel Maria Callas koguni sünnitas minivälimusega rahajõmmile 1960. aasta märtsis poja. Enneaegselt sündinu elas vaid paar tundi. Kunagise pühendumisotsuse rikkumine maksis staarile kätte, ning pärast ebaõnnestunud emakssaamist Maria Callas praktiliselt lõpetas esinemised.

Kahe kuulsuse suhe ometi jätkus ning nad kavatsesid koguni ametlikult abielluda. (Mäletatavasti ei suutnud kasvult kasina Onassise võludele vastu panna koguni kunagine planeedi esileedi Jacqueline Kennedy. Ometi sai Maria Callas oma unelmatemehe siiski hiljem tagasi.)

1964. aastal algas lauljanna viljakas koostöö laval ja ekraanil meisterlavastaja Franco Zeffirelliga.

Kümnendi lõpus loobus Maria Callas USA kodakondsusest ning temast sai jälle Kreeka kodanik. 1970-ndate alguses ta jätkas aktiivset lavakarjääri, esinedes koos tollase hiilgetenori Giuseppe di Stefanoga paljudes riikides ning aidates oma partneri haige tütre raviks raha koguda.

Laulutähe viimne kontsert toimus Sapporos novembris 1974. Onassis suri aasta hiljem, ja kuigi lauljatari ametlik abikaasa oli nõus kooselu jätkama, valis Maria Callas gretagarboliku üksinduse. Ooperisuurus suri südamerabandusse Pariisis 1977. aasta septembris.

Surematuks tegid teda siiski erakordne hääl ja meisterlik esinemine ning kuulsad osatäitmised Mozarti ooperis „Võluflööt", Bellini ooperis „Norma", Verdi „Traviatas", Puccini „Toscas" ja Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde". Maria Callase lavapartnereiks olid tollased maailma esilauljad Tito Gobbi, Mario del Monaco, Franco Corelli jmt.

Oma parimatel aegadel oli Maria Callas maailma ülistatuim ooperilaulja, keda lausa ametlikult kutsuti primadonna assoluta'ks. Täna kannab tema ametlik veebileht õigustatult pretensioonikat pealkirja „Jumalik Callas". Leonard Bernstein on seda jumaldavalt kutsunud Ooperipiibliks.

Üheksa aasta eest väitis Franco Zeffirelli, et tema arvates mürgitati surmapäeval vaid 53-aastane Maria Callas ta viimaste eluaastate lähikonda kuulunud tuntud pianisti Vasso Devetzi poolt. Sama arvab üsna selgesõnaliselt ka Callase õde Iakintha oma raamatus „Õed". Pole küll kuulnud, et seda versiooni oleks tähelepanuga uuritud, kuid Zeffirelli avaldusel on kindlasti kaalu. Kümne aasta eest ta lavastas lauljanna mälestuse jäädvustamiseks mängufilmi „Igavene Callas", milles nimirolli kehastas Fanny Ardant. Need, kel harjumus prantslaste Mezzo kanaleid jälgida, on selle imelaulja kunsti ja hääle võlu tänu filmi- ja videosalvestustele nautinud mitte just liiga sageli, kuid mõnikord me kõigi rõõmuks ometi.

ENN EESMAA

Jaga |