Ajalugu on meil üks ja ühine

ERIK PALM,      29. mai 2002


16. mai Maalehes ära trükitud Mart Laari vastus samas lehenumbris ilmunud Isamaaliidu sisepingeid hästi tundva ja neid omal nahal kogenud Ülo Peetsi erakonnavahetuse selgitusele tuleb kahtlemata informatiivseks ja huvitavaks tunnistada. Peets süüdistas tänast Isamaaliitu programmist eemaldumise ja parteis valitseva korporatiivsuse pärast. EÜSi liikmelisuse tähtsustamine on Peetsi sõnul ületanud Isamaliidus igasuguse piiri.
Minu meelest pole siinjuures kõige tähtsam, kes ja millisest erakonnast millisesse läks, kuivõrd Isamaaliidu ning endise valitsusjuhi ideoloogiline pankrotistumine. Ta ei suuda vastata oma aatekaaslase etteheidetele korruptsioonist erakonna ja valitsuskoalitsiooni juhtimisel.
Eesti poliitilisel maastikul hoolsalt segadust külvanud Isamaaliit on opositsioonis muutunud. Trampliinina oma mõtete kaunistamiseks on kasutatud muuhulgas ka endise opositsiooni ideestikku, rääkides valitsuse otsusest mitte midagi otsustada.

Midagi omapoolset ei ole lisatud ka loosungile "1000 krooni igale lapsele". Samas teatatakse, et kurjust ning tigedust olevat juba küllalt. Nii see on. Aga kes selle külvanud on? Erakonnad, kes on pikka aega olnud meie riigi eesotsas, ei taha sellele küsimusele vastata. Nii nagu seda paljukorrutatud "poliitiline vastutus" nõuaks.
On kaks varianti. Kas eelmise valitsuse juhtpoliitikud ei orienteeru olukorras või valetavad nad, hoides kõrvale poliitilisest vastutusest. Põllumajanduses tekkinud olukorda pole eelmine koalitsioon suutnud kontrollida ega suunata. Ei suutnud nad seda endiste koalitsioonipartneritena ja võimuerakondadena ega ammugi mitte nüüd. Lisaeelarveid oli mõnus teha - oleks elektrijaamad saanud maha parseldada, oleks ehk isegi eelmise valitsuse viimasegi lisaeelarve saanud positiivseks väänata ning küllap kellegi kukkur paisunuks ka märgatavalt.

Võimuerakondade saavutused on olnud omapärased isegi siis, kui vaadata nn väikeste tegijate erastamist. Leiburi ostja Fazer pani neljast tehasest kolm kinni; selle, mis alles jäi, vähendas mikroskoopiliste mõõtmeteni, tulemuseks on kõrge leivahind ning suur hulk virelevaid väiketootjaid. Eelmise valitsuse juhitud erastamispoliitika on loonud omapärase konkurentsivormi, mis on olnud eelduseks hindade (k.a leivahindade) tõusule. Viinavabrik Liviko on erakätesse antud - maailmas elementaarseks peetud riigiviin on meil olematu, alkoholiaktsiisi laekumist ei ole võimalik millegipärast kontrollida. Riik loobus vastutusest. Praktika tunneb monopoli likvideerimiseks ka arukamaid teid.
Kahtlemata oli tülikas tõsta Eesti kaitsekulusid 2% SKP-st, ohverdades selle nimel eelkõige sotsiaal- ja haridussektori. Muuhulgas kadus Riigikogu kontrolli alt ka tervishoiukulutuste jagunemine. Just Isamaaliidu eestvõttel on nõrgendatud Riigikogu kontrolli eelarveliste summade kasutamise üle. Tollane valitsus toimetas riigi rahaga vastavalt oma saksakambrist tulevatele nõuannetele. Selline on üldine pilt.

Midagi on viltu ka väiksemate summade kasutamisega. 7 miljonit krooni on puudu, et aidata verevähihaigeid, kümnete miljonite kroonide eest ostetavate aegunud ning kaasaegses sõjas kasutamiseks mõttetute soomukite jaoks aga raha on. NATO poolt nõutud mobiilsetest üksustest on avalikkuse ette ulatunud vaid jutt.
Riigi tugevus paistab välja nõrgimast lülist - tugev riik ei saa omada haiget ja virelevat elanikkonda…Või siiski? Äkki tuleks "edu" nimel üks osa elanikkonnast riigi koosseisust "välja arvata"? Kas see ongi Teine Eesti?
Poliitilisest vastusest irdunud enesekiitmise jada võib veelgi pikendada. Nii langeb endise valitsusliidu juhtpoliitiku arvates maailma idapiir kokku Eesti idapiiriga. Mida tähendab vabanemine Idast ja pöördumine Läände, küsin ma. Venemaa on meie naaber ja jääb selleks, riigi ja elanike seisukohast oleks juba aeg see teadmiseks võtta. Arvan, et süvenema peaks just riikidevaheline suhtlemine, igapäevaseks peaks muutuma piiriülene koostöö, mitte rõhutamine, kui ükskõikselt-üleolevalt me oma naabri suhtes käituda suudame.
Pöördudes veel kord tagasi Maalehes avaldatu juurde, teeb mind murelikuks juba ajalooks muutunud Isamaaliidu tagatoa kordumine, nüüd siis ühe teatud üliõpilasseltsi näol. Milliseks kujuneb meie ajalugu ja kes erastab selle kirjutamisõiguse?
Soovin, et ajalugu, ka see, mis on veel kirjutamata, oleks meile piisavalt oluline, et seda mitte usaldada ühe erakonna, ühe üliõpilasühingu ega isegi mitte ainult ajaloolaste kätte, rääkimata sellest, et seda teeks üksainus ajaloolane.

KESKMÕTE
Ajalugu, mis on veel kirjutamata, on meile piisavalt oluline, et seda mitte usaldada ühe erakonna, ühe üliõpilasühingu ega isegi mitte üksnes ajaloolaste kätte, rääkimata sellest, et seda võiks teha üksainus ajaloolane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)