Eesti väärib Keskerakonda ja Keskerakond väärib võitu!

Ma mäletan väga selgelt oma esimesi, 2009. aasta, valimisi. Olin nimekirja lõpupooles ja sain jagamiseks tuhat kalendrit, millest 800 ei suutnudki ära jagada, sest töö kõrval kasvatasin tollal kolmeaastast pesamuna ega saanud tänavakampaanias kaasa lüüa. Ja isegi kui oleks saanud, ei andnuks see midagi, sest Haabersti piirkonna kandidaatidest pooled olid endale kalendrid tellinud, nii et konkurents oli tihe. Suurt lootust häältesaagile mul polnud, aga mida aeg edasi, seda närvilisemaks läks, ja valimispäevaks olin emotsionaalselt nii kurnatud, et närvide rahustamiseks läksin valimisjaoskonda vaatlejaks.

Sealt tulin ära teadmisega, et Viktor Vassiljev on kõva tegija ja Keskerakond on Haaberstis edukas. Linna üldpilt sai selgeks alles paar tundi hiljem – seisime kõrvuti Vladimir Velmaniga teleekraani ees Meritoni fuajees, sest saalis oli liiga rahvarohke –, kui koondtabelisse hakkasid ilmuma mandaatide arvud. Nähes lõpptulemust, Velman karjatas: «Куда столько!  что их, солить, что ли, мандаты эти!» (“Milleks nii palju? Kas soolame ära ja keerame purkidesse?“) Ja tellis baarist pitsi viina.

Tookord saime Tallinnas absoluutse enamuse – vaatamata Reformierakonna katsele teha meile ära mitte ausalt, valimistel, vaid seadusemuudatusega, millega muudeti häälte kaalu erinevates linnaosades ja suurendati linnavolinike arvu. Ei tulnud välja – Keskerakonna valija otsustas teisiti ja andis meile mandaadi järgmiseks neljaks aastaks.

Nii on läinud pealinnas kolmed järjestikused valimised ja nii võib minna ka tänavu. See võimalus tänu Edgar Savisaare otsusele on küll väiksem, aga siiski olemas. Seda näitavad meie rivaalide katsed luua Keskerakonna-vastane ühisrinne. Seda näitab Reformierakonna meeleheitlik reklaam. Seda näitavad reitingud. Aga reitingud ei näita, paraku, seda, mitu protsenti valijatest eelistab vihmase ilmaga hoopis kodus diivani peal valimistele kaasa elama jääda. Just tänavu on iga valija väljatoomine erakordselt tähtis!

Keskerakonna tulek valitsusse on kahtlemata viimase poliitilise kümnendi suurim läbimurre. Kuid see on andnud meie oponentidele võimalust kritiseerida Keskerakonna juhtkonda – et ei tehtud seda ja toda, mida aastatega opositsioonis lubatud oli. Ja argument meie koalitsioonipartnerite vastasseisust ei kõla valijale alati piisavalt veenvalt – „Teie ju lubasite!“. Nüüd siis juba kolm aastat näen sama pilti Brüsselis – seal, kus teised riigid, olgu selleks USA, Hiina või Venemaa, tegutsevad kiirelt ja otsustavalt, otsib Euroopa Liit konsensust. Mis iseenesest pole ju paha, aga kuidagi ei tule meile kasuks rahvusvahelisel areenil. Euroopa jääb pidevalt teistest maha.

Koalitsioon pealinnas tähendaks sama: töö aeglustumist ja pikemat arutelu iga asja juures ning vajadust kärpida oma valimislubadusi. Mõistagi on ka see tehtav, aga esialgu prooviks ikka hakkama saada ilma teiste abita. Ja ka see on tehtav – me peame vaid tooma meie valijad kodudest välja!

Sest toetus Keskerakonnale on Tallinnas ja ka mujal Eestis väga suur. Me suutsime ületada lõhe, me säilitasime erakonna näo ja samas muutsime tööstiili. Ja nende muutustega on rahul nii erakonna liikmed kui ka valijad – reitingud näitavad seda väga selgelt.

7.  juuli pressikonverentsil, kus meedia pikisilmi ootas teavet Keskerakonna lõhenemisest ja nn Kolme Õe nimekirja sündi, ma ütlesin sõnad, mida laenasin laulupeo korraldajatelt – „Mina jään!“. Jah, otsus jääda Keskerakonda tol hetkel tundus (mulle vähemalt) piisavalt oluline, et luba küsimata kasutada kellegi teise leiutatud loosungit.

Sellele päevale eelnes mitu magamata ööd ja väga kaine analüüs, mille tulemusena jõudsin järeldusele, et Savisaare–Toomi valimisliit (nimetus pidi kõlama just nõnda) lükkab Eesti poliitilise elu 20 aastat tagasi. Aega, mil venekeelne valija oli parketikõlbuliku Eesti erakonna jaoks olematu suurus ja tema huve üritasid kaitsta marginaalsed etnilised erakonnad.

Sest konflikt, mille tulemusena sündis idee eraldi valimisliidust, oli tekkinud eesti–vene teljel, ja seetõttu ka uue nimekirja toetajaskond oleks venekeelne.

Kahjuks nii see ka läks. Aga õnneks marginaalsel määral.

Ja täna, kolm päeva enne otsustavat valimispäeva, on meil erakonnana teised mured ja väljakutsed. Tehkem see viimane pingutus ja võitkem valimised!

Sest täpselt nii, nagu Eesti väärib Keskerakonda, väärib Keskerakond võitu.

KESKMÕTE: Me suutsime ületada lõhe, me säilitasime erakonna näo ja samas muutsime tööstiili. Ja nende muutustega on rahul nii erakonna liikmed kui ka valijad – reitingud näitavad seda väga selgelt.

YANA TOOM,

Euroopa Parlamendi liige, Keskerakonna juhatuse liige

Jaga |