Hirmude vastasseis

AARE RAID,      10. aprill 2002




Esmakordselt ajaloos on rahvusvaheline terroristlik organisatsioon seadnud eesmärgiks destabiliseerida maailma võimsaimat riiki. Samas ollakse maailmas väga mures konflikti laienemise suhtes. Euroopa Komisjoni president Romano Prodi kurdab, et Euroopa riike on hoitud USA plaanidest teadmatuses ja Euroopal puudub terrorismivastase sõja eesmärgist selge pilt. Miks?
Olukorras orienteerumist kergendab ehk refereering mõjuka teabeteenistuse Stratfor (s.o Strategic Forecasting, eesti keeli Strateegiline Planeerimine) analüüsist. Stratfor on USA mõttetank, kes varustab oma valitsust olulise infoga. Asutuse lipukiri on "Tunne maailma infole tuginedes" (understand the globe, with intelligence), kus intelligenci võiks vabalt mõista ka luure tähenduses.
Stratfori analüütikute meelest on praegu rahvusvahelisel tasandil vaja leida lahendus kahele olulisele hirmule. Esiteks USA hirmule, et al Qaeda võib saada oma valdusesse tuumarelvad ja nendega hävitada USA linnu. Teiseks on Lähis-Ida ja muu maailma hirm, et USA, püüdes kaitsta end terroriohu eest, võib täielikult uppi lüüa praeguse maailmakorra ja luua kogu planeedil USA impeeriumi. Mõlemad kartused on igati õigustatud.
11. september ei ohustanud loomulikult USA ühiskonna toimimist, ka ei ohustaks seda viiskümmend 11. septembrit. Kui aga al Qaeda kätte satuvad tuuma-, bioloogia- või keemiarelvad, siis on ühiskonna toimimine küll ohus. Osama bin Laden on ähvardanud USA-d hävinguga ja tal on olemas ähvarduste täideviimist võimaldav organisatsioon.
Ähvarduste täideviimise reaalseteks vahenditeks on siiski tuuma- ja teised massihävitusrelvad. USA luure teab, et al Qaeda on teinud katseid niisuguste relvade omamiseks ja ei saa välistada, et tal neid ka juba on. Juhul kui al Qaedal on need relvad olemas, on USA silmitsi kohustusega need hävitada. Kahjuks on ja jääb USA käsutuses olev info al Qaedast ebatäielikuks. Teades isegi mõne võimaliku al Qaeda tuumarelva asukohta, ei tagaks see kogu olemasoleva arsenali hävitamist.
On ebatõenäoline, et al Qaeda on juba toimetanud massihävitusrelvi USA-sse. Vastasel juhul oleks neid juba kasutatud, sest iga viivitus tähendaks, et USA eriteenistused võiksid need avastada ja al Qaeda ei saaks riskida nii väärtuslike vahendite kaotsiminekuga. Seega võib järeldada, et kui al Qaedal ongi õnnestunud omandada massihävitusrelvi, siis asuvad nad väljaspool USA-d ja kohtades, kus al Qaeda võrgustik tegutseb. Tõenäoliselt on nad liikumas USA suunas ja asuvad rahvusvahelise transiidisüsteemi mingis lülis.

Seega on USA esmane kohustus oma rahvusliku julgeoleku tagamisel lõhkuda al Qaeda võime transportida neid relvi riigist riiki. See tähendab omakorda, et USA peab hävitama al Qaeda võrgustikku nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik ja võimalikult üheaegselt paljudes kohtades korraga, et vähendada al Qaeda võimet oma struktuure taastada. Selline tegevus ei pruugi hävitada al Qaeda organisatsiooni tervikuna, kuid võimaldab hävitada ta käsutuses olevaid massihävitusrelvi või vähemalt seisatada nende edasiliikumise soodsate transpordiolude kaotamise läbi.
Ehkki USA-l puudub terviklik info al Qaeda võrgustiku kohta, on praktiliste eesmärkide saavutamiseks küllaldane, kui teada enamikku al Qaeda võrgustiku põhilülidest, mille hävitamisega saab halvata võrgustiku toimimise ja seisatada tema tuumarelvade edasiliikumine.
Et seda saavutada, peab USA-l olema võimalus anda lööke suveräänsete riikide territooriumide sügavusse. USA andmetel eksisteerib al Qaeda võrgustik enam kui 60 riigis. USA-l on vaja teostada avalikke ja varjatud operatsioone pea kõigis neis riikides, ja sõltumata nende nõusolekust.
Asepresident Cheney ei küsinud Lähis-Ida turneel oma võõrustajatelt mitte ainult luba rünnata Iraaki, vaid palus ka koostööd al Qaeda võrgustiku likvideerimisel Lähis-Idas, kus see on ühiskondades sügavalt juurdunud. Loomulikult tegi Cheney oma vastuvõtjatele selgeks, et kui üks või teine riik ei soovi teha koostööd vastavalt USA tingimustele, tegutseb USA ühepoolselt.
Cheney ülesandeks oli ka veenda araabia riike, nagu näiteks Saudi Araabia, et USA ei soovi usurpeerida ühe või teise riigi suveräänsust. Tegu on vaid USA meeleheitliku püüdega vältida surmaohtu sadade tuhandete ameeriklaste eludele. Cheneyl tuli selgitada, et USA nõue koostööks ja juurdepääsuks on erijuhtum.
Cheney poolt külastatud araabia riikides, nagu Saudi Araabia, mõistetakse vägagi hästi, et al Qaeda elimineerimine vastavalt USA nõuetele pole võimalik ühe hästikavandatud löögiga. Kui USA-l on tõsi taga al Qaedaga, siis tähendab see kauaaegsemat USA kohalolekut ja sekkumist riikide sisseellu. Selleks et kaitsta USA ühiskonda, kehtestab USA oma järelvalve, vast isegi kontrolli teiste ühiskondade üle.

Maailm kardab USA impeeriumi

Siit lähtub teine hirm, mis on tekitanud peamurdmist Lähis-Idas ja samuti Euroopas. Selleks hirmuks on kartus, et USA sõjakäik al Qaeda vastu võib lõppeda USA impeeriumi loomisega.
USA väljus külmast sõjast ainsa superriigina ja ta oleks võinud kehtestada oma globaalse hegemoonia, kuid ta pole seda teinud, sest tal puudub selleks soov ja huvi. Tõsi, USA on sekkunud küll mitmesse konflikti üle maailma. Selline sekkumine on häirinud paljusid riike, kuid hirmutanud siiski väheseid.
Al Qaeda oht on tekitanud USAs vajaduse suurema globaalse kontrolli järele. Pakistani, Saudi Araabia või Indoneesia valitsusasutuste ja luurete töö on praegu USA rahvusliku huvi erivaldkond ja ta on valmis kasutama oma võimu, et panna need struktuurid tööle viisil, mis vastavad USA huvidele. USA on praegu oluliselt huvitatud, mis toimub nende riikide ühiskondades ja on valmis vajadusel sekkuma. Täna on USA-l vajadus suuremaks kontrolliks kui külma sõja ajal ning ta loodab, et suveräänsed riigid võimaldavad USA-le juurdepääsu ja kontrolli oma siseprobleemide üle.
Eriti Lähis-Idas, kuid ka mujal maailmas ei usuta, et USA võiks kunagi loobuda avalikust või varjatud sekkumisest. Kui Cheney selgitas araabia riikidele USA al Qaeda hirmude sügavust, siis ta juttu usuti. Probleem ongi selles, et USA juttu oma hirmudest usutakse. Kuid nendes riikides usutakse ka, et USA konfrontatsioon al Qaedaga või selle järglasorganisatsiooniga ei lõpe sugugi sellise kristalse selgusega, mida USA administratsioon loodab.
Olenemata sellest, kui täiuslikult teostatakse erioperatsioone al Qaeda struktuuride hävitamisel või kui täpsed on USA õhurünnakud, kus võidakse kasutada tuumarelva või kui kiiresti kukutatakse Saddam Hussein, ei suuda USA lõpetada oma vastasseisu islamiga.
Ilma selle vastasseisu lõppemiseta ei saa USA loobuda järelevalvest ega kontrollist valitsuste üle mitmes islamiriigis ja mujalgi maailma osas. See tekitab omakorda kaks ebasoovitavat arenguvarianti. Esiteks, USA on oma tegevuses niivõrd edukas, et islamimaailma moraal killustub ja koostööd teinud rezhiimid muutuvad USA koloniaalseteks marionettideks. Teine variant on, et USA löögid põhjustavad massilise antiamerikanismi puhangu islamimaailmas ja rezhiimid, mis tegid USAga koostööd, pühitakse võimult.
USA hirm peitub peamiselt al Qaeda tuumarelvades. Iseenesest puudub USA-l vajadus oma impeeriumi järele. Samas tuleb tunnistada, et võitlus al Qaedaga võib lõppeda impeeriumi tekkega, hoolimata sellest, et sellist sihti pole. Niisugune perspektiiv teeb murelikuks Lähis-Ida ja ülejäänud islamimaailma. Probleem on teravalt üleval ka Moskvas, Pekingis ja USA liitlaste hulgas Euroopas. Kõik nad näevad al Qaeda jälitamises ukse avamist USA-le oma globaalse hegemoonia kehtestamiseks, mis on teistele aga vastuvõtmatu.

Tükikese loovutamisega võib minna kogu suveräänsus

Iraak on väike osa, kusjuures naabrite meelest täiesti lahendatav osa, üldisest sasipuntrast. USA tahab al Qaedat jälitades ümber kujundada kogu regiooni, kuid Iraagi naabrid seda ei soovi. Asja olemus peitub selles, et USA tahab ümber korraldada riike ja ühiskondi, kus al Qaeda tegutseb. USA ei soovi seda mitte oma impeeriumi loomiseks, vaid hirmust al Qaeda ees ja õilsatest eesmärkidest lähtudes. Seejuures ei tule vastuseis mitte riikidest, kes hea meelega näeksid USAd tuumaplahvatuste tulevärgis, vaid riikidest, kes on hirmul, et loovutades terrorismivastases võitluses osa oma suveräänsusest, võib lõpptulemusena ilma jääda kogu suveräänsusest. Need kahtlused on igati õiglased ja põhjendatud.
USA on võimas riik ja suhetes riik-riigi vastu kas võitmatu või igal juhul arvestatav jõud. On selge, et USA leiab rohkem kaasaaitajaid kui keeldujaid, ja seal, kus keeldutakse koostööst, tegutseb USA ikkagi. Selline olukord on aga olnud impeeriumide sünnitaja. Need kerkivad esile justkui juhuslikult, siis kui rahvad vaikivad oma sügavamatest hirmudest.

Nagu näeme Stratfori analüüsist, võib kavandatav USA terrorismivastase sõja tulemus praktikas osutuda diametraalselt erinevaks püstitatud eesmärgist. Seega pole ime, et maailm on murelik. Kas ei juhtu nii, et terrorismivastase sõja käigus hakkab ühel hetkel sündmuste käik dikteerima lahendust, mis aga ei olene enam sugugi terrorismivastase koalitsiooni valitsuste tahtest ega eesmärkidest? See on probleem, millele tuleb leida vastuvõetav lahendus. Muidu püsib reaalne oht, et demokraatlik maailmasüsteem variseb kokku nagu WTC tornid 11. septembril.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)