Nädala juubilar MIKK MIKIVER 75

1937. aastal Loksal ilmale tulnud Mikk Mikiver polnud nõukogude ajal klassikaline mässaja või dissident. 1963. aastal, Nikita Hruštšovi võimu ajal astus ta oma ideaalidega ka kommunistlikku parteisse. "Neljakümne kirjale" pidas ta omaenese tarkusest vajalikuks mitte alla kirjutada, sest tõenäoliselt tähendanuks see sule sappa saamist Viktor Kingissepa nim. Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri peanäitejuhi ametikohalt, kus Mikiver töötas 1978-1985. Usutavasti jäänuks siis lavastamata ka mitu näidendit, kus kõlas sõnum eesti rahva tegelikust ajaloost ja ühiskondlikest vastuoludest. Sellise tooniga lavastusi tõi suur teatrimees aga lavale juba kuuekümnendate lõpul, Praha kevade meeleoludes.

"Mikk oli väga madala sotsiaalse valulävega inimene. Kaasarääkimine ühiskonna probleemides ja tema rahvale olulistes asjades oli talle loomuomane ning tema jaoks teatrikunstiga tegelemise õigustuseks. See oli selge juba ta esimestes lavastustes „Antigone", „Libahunt" ja „Kuidas karastus teras", mis valmisid 1967. ja 1968. aastal. Need oli selgelt isikuvabadust kaitsvad ning autoritaarse režiimi vastu suunatud teosed. 1980-ndatel muutus aktuaalseks võitlus eesti keele ja rahvuskultuuri säilimise eest. 1983. a Mikiver lavastas Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid" ja 1987. a. sama autori „Vaikuse vallamaja",1988. a Rein Saluri „Mineku". Ta rääkis nende kaudu ajaloost ausat tõtt, olles ajaliselt ees tolle perioodi ajakirjandusest ning ametlikust ajalookirjutusest.

1987. a nõustus ta saama Eesti Teatriliidu esimeheks. Mulle suure auna palus ta mind enda asetäitjaks," meenutab nüüd teatritegelane, ekskultuuriminister ja Riigikogu liige Jaak Allik.

Lisaks siia vaid, et Alliku nimetatud lavastused läksid puupüsti täis saalidele ning ühiskond sai sealt oma esimesed vapustused, valmistudes rahvuslikuks kõrglaineks aastakümnendivahetuse taasiseseisvumisliikumises.

Mikiver oli üks eestvedajaid Loomeliitude Kultuurinõukogus, 1988. aastal toimunud loominguliste liitude pleenumi aktiivne korraldaja ning karismaatiline ja meeldejääv kõnepidaja. Rahvas uskus teda - ta rääkis südamest ja ausalt. Teda tunti ka kui võimude poolt tunnustatud väljapaistvat rahvakunstnikku. 1988. a. sai ta NSV Liidu riikliku preemia ja 1990. a NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse, mis olid tollal kõrgeimad ja harvad tunnustused.

„Kui Mikk kõneles - just tema pidas ju loomeliitude pleenumi avakõne -, sai rahvas aru, et teatud taluvuse ja allasurutuse piir on lõplikult ületatud. Siis julgesid ka teised välja öelda kõik, mis hinges ja südamel," ütleb Jaak Allik.

Palusin tal kommenteerida ka Lilian Velleranna koostatud elulooraamatus avaldatud fotot, millel Mikk Mikiver vestleb loomeliitude pleenumi vaheajal Lennart Meriga. „Pleenumi lõppedes kutsus Lennart Meri Mikiveri ja minu enda juurde koju. Veetsime seal järgmise päeva õhtu ning analüüsisime põhjalikult selle tähendust, mis oli toimunud. Prognoosisime, mis edasi juhtuma hakkab, ning kavandasime oma järgmised sammud. Meri hindas Mikiveri kõrgelt kui arukat ja ratsionaalset vaimuinimest, ta nägi temas võrdset vestlus- ja võitluskaaslast," mäletab teatritegelane ja poliitik Allik.

„Loksalastele läks eriliselt südamesse ja on senini meeles, et Mikk Mikiver kõneles loomeliitude pleenumil ka oma sünni- ja lapsepõlveaastate paigast," märgib tänane Loksa linnapea Värner Lootsmann, kes samuti Loksal kooli lõpetanud.

Otseselt tegutses Mikiver poliitikas 1989-1991, mil ta kuulus NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi. „Sageli oli nii, et Mikiver rääkis vaheajal Vaino Väljasega ja mina ühinesin seltskonnaga. Vestlusteemadeks olid tavaliselt Nõukogude Liidu lagunemine ning Molotovi-Ribbentropi pakt. Oma sõnameisterlikkusega oskas Mikiver rahva ees esineda, selgitada Eesti riigi ideed, millesse ta ise pühendunud oli. Väga aitas kaasa tema näitlejaand," räägib Mikiveri kaaslane rahvasaadikute kongressil, kunagine kergetööstusminister, praegune ettevõtja Jüri Kraft.

Eino Baskin nimetab Mikiveri üheks Eesti andekamaks ja tunnustatumaks näitlejaks ja lavastajaks. „Poliitikas jättis Mikiver tugeva jälje Eesti taasiseseisvumisliikumisse ja tema meeldejäävamaks etteasteks selles võib pidada kõnet loominguliste liitude pleenumil," rõhutab Baskin. Ta toob välja ka mõned Mikiveri inimlikud omadused. „Ta oli kolleegina väga sümpaatne ja hea huumorimeelega, abivalmis, kes alati aitas, kui abi paluti. Kuigi ta estraadiga üldiselt ei tegelenud, nõustus ta minu palvel lavastama estraadietendust "Viimane rong". Teatrijuhi mõtteid ja nõudmisi ei pruugi näitlejad ja teised teatri loomeinimesed alati omaks võtta. Mikiveri suhtusid nad aga igati positiivselt."

Baskin märkis sedagi, et kohati oli Mikiver oma loomult kinnine ega avanud ennast kergesti.

Jaak Allikult sai küsitud sedagi, mida võiksid Mikiverist õppida tänased poliitikud. Vastus kõlas nii: „Mikiveri aeg poliitikas jäi suhteliselt lühikeseks. Ta tundis, et iseseisvuse saavutamisega on tema poliitiline tegevus oma eesmärgi saavutanud, ning ta soovis pühenduda täie jõuga ja vabalt loomingule, millest ta tundis kindlasti suuremat naudingut ja eneseteostusevõimalust kui parteipoliitikas osalemisest. Ma tean, et teda kutsusid erinevad erakonnad oma nimekirjadesse valimisvõitluses, kuid ta ei soovinud oma nime vahetada poliitiliseks peenrahaks ja olla lihtsalt kellegi jaoks hääletoojaks. Arvan, et seda peaksid temalt õppima kõik loovkunstnikud - kui otsustatakse poliitikasse minna, siis tuleb sinna ka minna ja kanda selle eest täit vastutust, mitte lihtsalt mängida peibutusparti inimeste jaoks, kelle tegevuse üle sul puudub igasugune kontroll."

Värner Lootsmanni sõnul jäi Mikiver kogu eluajaks Loksa poisiks, kes osales sünnipaiga sündmustes, sealhulgas Loksa esmamainimise 370. aastapäevale pühendatud kivi avamisel.

„Oleme tema mälestuseks ka üritusi korraldanud. Mikk Mikiver oli meie seltsi auliige. Kui oma seltsi eelkäija Loksa Haridusseltsi juubelit tähistasime, olid kohal ka Mikk Mikiveri õed ja vend Tõnu saatis tervituse. Septembris plaanime koos kohaliku muusikakooliga tähistada pidulikult Mikk Mikiveri 75. sünniaastapäeva," ütles Vana-Loksa Seltsi juhatuse esimees Reet Vaher.

Jõgeva linna sotsiaaltöötaja ja Jõgeva valla Võduvere küla Vahtriku talu kultuurihuviline perenaine Anne Mihhailov meenutab: „Ants Paju eestvedamisel tegutsenud Hekto klubi kohtus erinevate teatrite näitlejatega. Tallinna Draamateatris oli vestluskaaslaseks ka Mikk Mikiver. Iseäranis jäid mulle meelde ja südamesse tema sõnad, et Elu mõte ongi elamises. See tarkus tuleb ikka meelde, kui külastan oma hoolealuseid, sõidan jalgrattaga, jalutan metsateedel jne," jutustab tundelise sotsiaalse närviga naine Jõgevamaalt.

Nõnda püsib Mikk Mikiver, olgugi ta meie hulgast 9. jaanuaril 2006 lahkunud, jätkuvalt eestlaste südames.

JAAN LUKAS

Jaga |