Kas noori ootab ees minek pettumusteorgu?

Küllap on enamik eestlasi nüüd juba mõistnud, et meie riik on vääramatu jõuga sisenemas vaevarikkasse majanduslikku perioodi. Mida uuelt ajalt oodata?

New York Timesi ajakirjanik Tamar Lewin kirjutab uuringust, milles selgus, et meesteajakirja Playboy aastatüdrukuks valitud piigad on langusaastatel küpsema välimusega, vanemad, kopsakamad ja neist on õhkunud suuremat enesekindlust. Huvitav, kas meie kollase meedia kaanetüdrukuid ootab samuti ees  imagomuutus?

Pole uudis, et iga langus toob riikides kaasa laiemaid pessimismipuhanguid. Sündide arv väheneb ja suitsiidide arv kipub suurenema. Rasketel aegadel kerkib esile maailmalõpu-kuulutajaid ja nõidu kui kirjuid koeri, kes püüavad segastel aegadel oma koonu kooreseks teha.

Igal majanduslangusel on ka kultuurilised tagajärjed, mis ajaloos varem nähtute seas pole olnud just julgustavad. Kriiside käigus suurenevad protektsionistlikud ja konkreetse rassi või usu vastu suunatud liikumised. Alati on ju vaja leida hädasid põhjustanud süüdlasi. Nii süüdistas Adolf Hitler juute Saksamaa majanduse laostamises. Pärast 1929. aasta majanduskrahhi afektiseisundisse langenud saksa rahvast oli kerge panna uskuma ka kõige pöörasemaid väljamõeldisi.

Teised inimesed aga näevad majanduskriisis lootust, et ühiskonnas hakatakse ümber hindama moraalseid ja sotsiaalseid väärtusi. Endise USA presidendi Franklin Delano Roosevelti rakendatud New Deal ehk „uus kurss“, mis sai tugeva keskklassi vundamendiks, sündis just kõige tõsisema kriisi ajel. Olukorra „Uju või upu!“ terendamine suurendab inimestel enese kokkuvõtmise võimet märksa enam kui poliitikute või majandustegelaste ilukõned.

Rasketel aegadel on inimesed sunnitud õppima elama ilma luksuseta, senisest märksa lihtsamalt. Olulisteks muutuvad kodu, pere, sõbrad, enam veedetakse aega oma elukohas.

Majanduslangusest tulenevad eripärad on Eestis ja Ameerikas erinevad. Kui Ameerikas osutuvad suurimaks kannatajaks keskealised või pisut vanemad keskklassi esindajad, siis Eestis ilmselt noored pered, kes üürikest aega on saanud elada suure hurraaga võetud laenudel põhinevat pseudokeskklassi-elu ning peavad kolima eramutest taas tagasi korteriubrikutesse, luhtunud lootused silmist purskumas.

Hiljuti avaldatud EMOR-i uuringust perede laenukohustuste kohta selgub, et tervelt 80% noortest vanuses 25–34 aastat peab igakuiselt maksma liisingut, laenu või järelmaksu. Seda on poole rohkem kui ennast niisuguste kohustustega koormanud inimesi vanuses 50–59 aastat.

Ometi on neil noortel pikk elu ees. Riik võib küll välja tulla majanduslikust depressioonist, kuid kuidas pehmendada reformierakondlike valelubaduste tõttu kitsikusse jäänud pettunud noorte inimeste hingehaavu ja taastada nende usaldus oma riigi võimekusse?

Kui peapaitus mõjus rahvale alles hiljuti kõlanud president T. H. Ilvese jutt sellest, et Eesti pole eales olnud rikkam kui nüüd. Rootsist tulnud raha võrgutavas säras lasid noored endi ootused tuleviku suhtes liiga kõrgele kruvida. Vaeseid aegu üle elanud eestlaste hinges lõi lõõmama usk, et meie põlvkonda on saatus õnnistanud enam kui meie esiisasid. Ometi ei ole kehvematesse tingimustesse langemises veel midagi traagilist, kui vaid rahva meeltes ei võtaks maad käegalöömine ja kaamoslikud seisundid.

Majanduskriisis eestlased tulevad ameeriklastega võrreldes paremini toime, sest elustiili muutus ei mõju, arvestades varasemaid aegu, meil nii suure šokina. Ka suhteliselt noored inimesed mäletavad küllap hästi taasiseseisvumise alguses läbi elatud näguripäevi. USA noortel ja nende vanematel selline isiklik kogemus  puudub.

Ja ega siis kõik noored saa välismaale elama minna. Tõenäoliselt ootab seniseid õitsvaid lääneriike lähitulevikus suur tööpuudus. Kui aga pudrukogus kausis väheneb, hoolitseb iga riik ikka selle eest, et omadel lusikas oleks, kuid võõrad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Seega võib välismaalt Eestisse tagasi pöördujate hulk pigem suureneda.

Sotsiaalsed liikumised tuleviku Eestis aga saavad alguse just praegustest pettumusteorgu tõugatud noortest, kes võivad leida rakendust näiteks kolmanda sektori kaudu.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |