Eesti on nagu joodikutest majapõletajaid pelgav küla

Nii kirjutades rõhutan ma sõna “suhteliselt”. Eesti on, nagu me kõik teame, puruvaene arenguriik, mis on kukkunud kerjuseriigi staatusesse juba isegi Ida-Euroopa kontekstis, ja allakäik muudkui jätkub. Kuidas saakski sellise riigi pealinn olla sama ilus, turvaline ja arenev kui Helsingi, Stockholm ja Kopenhaagen?

Eesti sõltub välismaalastest

Viljandi, Tartu ja Võru puhul ma ei saa üldse aru: kas need hääbuvad linnad paiknevad ühe suveräänse riigi alal? Nimelt, neis linnades ei tehta ühtegi tähtsamat otsust või investeeringut, küsimata heakskiitu (ehk raha) Brüsselist. Praktikas on linnad loovutanud otsustusvõime oma saatuse üle välismaalaste kätte. Välismaalastel ehk Soome ja teiste Euroopa rikaste riikide maksumaksjatel on – ja püsib – vetoõigus Eesti linnade tuleviku üle.

Nendes linnades ei ehitata mitte ühtegi liiklussõlme või veepuhastusjaama või kooli või kultuurikeskust või spordirajatist või laululava või parki või rattateed või isegi avalikku peldikut, ilma et raha ei kerjataks sügavale kummardades ja oma tagumikku püsti ajades Euroopa Liidust.

“Tundub, et Tartus ei saada isegi lutikatest lahti ilma välisriikide kriisiabita,” ütles mulle sõber välismaalt, teadur, kes püüdis ööbida Raatuse ühikas. Minule meenutab selline välismaalaste ees pugemine sedasama esimese öö õigust, mis sakslastel oli eesti naiste üle veel paarsada aastat tagasi.

Riigi tasandil tähendab välismaalastest sõltumine näiteks aga seda, et aastal 1939 lasti siia Vene sõjavägi ja nüüd kutsutakse siis Ameerika oma. On riike, mis mitte kunagi ei õpi oma vigadest, ja Eesti ilmselgelt on üks nendest. Alternatiivina võiks arendada oma kaitsevõimet ja -tahet.

Isegi veelgi hullem on olukord aga Eesti külades. Veetsin nädalavahetuse ühes tavalises tublis Kagu-Eesti külas, mida aga – üllatus-üllatus! – terroriseerib punt alkohoolikuid. Viina saavad nad külapoest. Sellest veel ei piisa, et nad põletavad maha üksteise maju, vaid nad ähvardavad sama saatusega ka teisi elanikke. Sattusin nägema, kuidas küla suurim, neljale perekonnale koduks olnud maja, süttis ja oli hommikuks juba rusudes.

Piirkonnas on mitme küla peale üks konstaabel, ja ta käiski kohal. Aga menetlust ei alustatud, sest külas seda keegi ei nõudnud – joodikutest töllerdajate kättemaksu kartes. Majas ei olnud ükski korter kindlustatud.

Sügisel läheb elu selles külas ka turvalisuse suhtes aga veelgi vaesemaks, sest konstaabel – see ainus – koondatakse. Ta olevat liiga kallis ja ebaefektiivne, oma näruse palgaga. Äri selles külas, nagu ka piirkonna teistes külades, aetakse vaid mustalt. Jah, see küla tõesti on nagu väikeformaadis Eesti!

Stagneerunud Tartu

Tulemused pole alati rõõmustavad, aga Tallinna linnavõim vähemalt püüab arendada oma linna ja mõelda ka selle kõige nõrgemate elanike peale, või mis? Tõendeid sellest on näha Tallinnas hulgaliselt ka hetkel, kui osata teha lahti oma silmad ja vabaneda oma eelarvamustest ja – paljude vingujate puhul – lausvihast, aga ka lollusest.

Eriti Tartu, Eesti suuruselt ja tähtsuselt teine linn, on aga jäänud toppama nagu Eesti lennuvägi vastutuules või Eesti merevägi üle poolemeetristel lainetel, Euroopast saadud abimiljonitest hoolimata. Stagnatsioonis ei saa meie siiski süüdistada ainult linnavõimu, vaid riigis kehtivat absurdselt ebademokraatset nõukaaegset korda, mis ei luba omavalitsustel iseseisvuda ehk otsustada oma rahakasutamise üle.

Meie ei saa näha Eestis mitte kunagi ühtegi tõeliselt õitsevat, jõukat linna enne, kui omavalitsustele antakse õigus koguda makse ja piisaval määral kasutada tõhusat arenguinstrumenti, mida nimetatakse laenurahaks.

Riigile tervikuna mõeldes Eesti probleem ei ole sugugi see, et Tallinn oleks liiga vaene, vaid hoopis see, et Tallinn on Eesti teiste linnadega võrreldes suhteliselt liigagi jõukas. Samale tasemele Põhjamaade või St. Peterburgiga ei kerki Tallinn aga niikaua, kuni Eestis kehtib praegune kord.

Riigimehelikku töllerdamist Folgil

Võimuvahetus peab siiski toimuma demokraatlikult ja igati tsiviliseeritult ning mitte nii, nagu tundub olevat meeltmööda Eesti paremparteidele, ehk -- andes oma poliitilistele vastastele molli.

Vaid tühjadest sõnadest ja propagandast ei piisa Eestil oma probleemidest jagu saamiseks, vaid riigi igal tasandil on vaja innovatiivsust, originaalsust ja julgust, aga ka sirgeseljalisust ja riigimehelikkust. Eesti-taolises riigis on enamik inimesi teatavasti nagu lapsed, keda saab kasvatada ja harida vaid autoriteetide eeskujul.

Riigi tuleviku suhtes Riigikogu kõige tähtsama komisjoni ehk sotsiaalkomisjoni esimees aga andis oma nägemuse riigimehelikkusest ja väärikusest, töllerdades Folgi ajal Grand Hotel Viljandi fuajees juba pärast lõunat. Sattusin ise seda nägema. Mis tuleb järgmiseks? Väliskomisjoni esimees, kes ässitab viha ja vaenu oma naaberriigi ja tähtsa kaubanduspartneri kallal?

Eesti arendamist võiks alustada oma LNG-terminali ehitamisest. Soome ehitab endale oma kindlasti kohe, kui seda on vaja, ja Leedus on terminal juba peaaegu valmis. Leedu, muide, rahastas terminali oma vahenditega ja mitte abirahasid kerjates. Polegi vist ime, et isegi juba Leedu saab näidata Eestile oma tagatulesid.

Kartlikud eestlased poevad üha kaugemale oma minevikku, sest tulevik tundub neile liiga kohutav. Turva otsivad nad laulu- ja tantsupidudest, aga need pole talentide kasvulavad.

[esiletõste:]    Meie ei saa näha Eestis mitte kunagi ühtegi tõeliselt õitsevat, jõukat linna enne, kui omavalitsustele antakse õigus koguda makse ja piisaval määral kasutada tõhusat arenguinstrumenti, mida nimetatakse laenurahaks.

SAMI LOTILA, kolumnist

[fotoallkiri] VAID LAULUPEORAHVAS: Kartlikud eestlased poevad üha kaugemale oma minevikku, sest tulevik tundub neile liiga kohutav. Turva otsivad nad laulu- ja tantsupidudest, aga need pole talentide kasvulavad, tõdeb Sami Lotila.

Jaga |