Ajujaht valijahäältele ja rahale

 Vajatakse häältepüüdjaid

Üldise kära varjus tehakse aga hoolega prognoose ja arvutatakse, kuidas koguda võimalikult suurt häältesaaki, mis garanteeriks piisava arvu kohti Riigikogus ja koos sellega ka erakonnale riigieelarvest eraldatava priske rahasumma. Kõigepealt üritatakse välja selgitada, kus ringkonnas võiks kandideerida oma erakonna juhtpoliitikud, et koguda maksimaalselt hääli. Samas hoitakse aga hoolega silma peal ka potentsiaalsetel värvivahetajatel, s.t nendel teiste erakondade atraktiivsetel liikmetel, keda annaks üle meelitada. Algab kauplemine, kus igal potentsiaalsel „häältemagnetil“ kujuneb kindel hind. Sellest sõltub, millises valimisringkonnas ja millisel kohal ta uue erakonna nimekirja lülitatakse. Ainsana pole end võõraste sulgedega püüdnud ehtida Keskerakond.

 Seekord läks aktiivne valimiskampaania suhteliselt vara käima ja ka ühest erakonnast teise üle hüppajate arv on piisavalt suur. Sealjuures pole ükski erakonda vahetanutest vihjanud sõnagagi sellele, et tema ideoloogilised veendumused oleks üleöö muutunud. Nii jääb üle arvata, et nad loodavad uues erakonnas saada kõrgemat positsiooni, ning ka garantiisid juhuks, kui ei peaks valituks osutuma. See kõik sarnaneb väga suurel määral nõukogudeaegse parteistamisega, mida Mart Helme oma raamatus „Poliitikast ja sõjast“ on ristinud „müüdavate nahkade turuks“.

 Muretu põlve kindlustamine

Lisaks neile, kes on poliitikas juba suutnud omandada piisava renomee, on küllalt palju võimalusi oma nahka müüa noilgi, kes mingil laiemat tähelepanu ärataval elualal on suutnud end piisavalt tuntuks teha: sportlastel, näitlejatel, muusikutel, ajakirjanikel jms. Kahjuks ei mõtle suur osa meie valijaid põrmugi sellele, milline kompetents peaks olema rahvaesindajal, kes hakkab langetama kogu ühiskonna toimimist mõjutavaid otsuseid. Nii ongi lihtsameelsete valijate toel sattunud Riigikogusse kõigil valimistel palju tuntud nägusid, kel aga puudub igasugune ettevalmistus parlamenditööks ja kelle ülesandeks jääb vaid vajutada seda nuppu, mida kästakse.

 Allakirjutanu ei väida nõnda üksnes isiklikule arvamusele tuginedes. Mullu 3. novembri Pealinnas kirjutas Ülo Vooglaid, kes on ise Riigikogus toimuvat vahetult kogenud, et „...Riigikogus pole kuigi palju neid, kel on mingisugunegi ettevalmistus selleks, et käsitada inimest, perekonda, kogukonda ja ühiskonda kui probleeme“.

 Mis sunnib selliseid häältepüüdjaks hakkama ja Riigikokku pürgima? Siin saab olla ainult üks vastus: raha! Spordikarjääri lõpusirgel oleja või oma tähelendu lõpetav meelelahutaja saab hästi aru, et edaspidi tuleks tal hakkama saada üsna kehvapoolse sissetulekuga, aga samas on rahvaesindajate palgad, kuluhüvitised ja eripensionid üpris peibutavad. Nii ongi nad kerge saak parteikontoreile, kes otsivad uusi „müüdavaid nahku“. Samas võib arvata, et osa ambitsioonikaid meelelahutajaid või sportlasi käib end ka ise pakkumas.

 Kus on väljapääs?

Praeguse olukorra absurdsus on kõigile näha. Sellest on varem ka Kesknädalas juttu olnud. Paraku pole mingeid märke olukorra paranemisest, pigem on tendents vastupidine.

 Ilmselge on, et praegu Riigikogust saadavad hüved on ülemäära suured. Need tõmbavad paljusid rahvalemmikuid ligi nagu õied liblikaid. Sellise tõdemuseni jõuti ka mullu 26. novembril Tallinna Televisiooni saates „Vaba mõtte klubi“, kus nüüdseks meie seast lahkunud Hardo Aasmäe resümeeris: Riigikogu liikmete sissetulekuid tuleks vähendada poole võrra; siis ehk hakkaks parlamenti pürgijatel mingit osa etendama ka missioonitunne. Olid ju sõjaeelses Eestis riigikoguliikmete palgad enam-vähem võrreldavad muude avalikus sektoris töötajate palkadega. Paraku ei näe praeguse korra puhul keegi selleks mingit võimalust, sest Riigikogu liikmete sissetulekute üle on õigus otsustada neil endil. Oleks hädavajalik algatada põhiseadusemuudatus, mis paneks sellealaste otsuste langetamise mõnele erapooletule organile, olgu selleks siis kasvõi võimalikult laiapõhjalisena rahva meelsust väljendav nn rahvakogu (mitte küll see, mis kutsuti kokku presidendi initsiatiivil). Veelgi õiglasem oleks nii tähtsa otsuse langetamine referendumi abil.

 Kuna eespoolöeldu on lähitulevikus siiski pigem ulme kui reaalsus, võiks katsetada ka mõnda muud moodust, millest samuti on varem juttu olnud. Nii leiab Tiit Madisson oma raamatus „Minu võitlus“, et Riigikogusse ja valitsusse pürgijaile tuleks kehtestada mingi kompetentsuse miinimum, millele vastavust objektiivsete testidega eelnevalt kontrollida. Arvatavasti jahutaks näiteks mõnekümne erialaraamatu läbitöötamise ja neis käsitletu teemadel eksami õiendamise või teatud tasemetöö kaitsmise nõue tunduvalt „ühepäevaliblikate“ indu pääseda parteidesse ja sealtkaudu Riigikokku püüelda. Kindlasti leiduks selle tõve ravimiseks teisigi efektiivseid mooduseid, mille leidmiseks oleks ilmtingimata vaja üldrahvalikku arutelu. Paraku tuleb siiski ka lähitulevikus leppida sellega, et mõni endast väga heal arvamusel olev meelelahutaja teatab juba enne valimisi: tema läheb Riigikogusse!

 ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |