Professor Peeter Järvelaid: Mul on sotsiaalne kuulmine

RALF R. PARVE,      14. september 2005


"Mina, õpetaja Peeter Järvelaid, olen rikas inimene," teatab intervjueeritav kohe jutuajamise algul.
"Kuidas saab õpetaja rikas olla?" olen kerges hämmelduses.

"Meenub, kui Tartus avati 1997. aastal Hugo Treffneri ausammast, siis küsiti muuhulgas, kuidas oleks Hugo Treffner saanud hakkama tänapäeval. Ilus, kui õpetajale avatakse ausammas, ent tõelise õpetaja ausambaks on tema õpilased. Uhke tunne on, kui õpilased veel aastaid hiljemgi nimetavad sind oma õpetajaks. Ise seda nimetust endale võtta ei saa, ülejäänud on vaid pedagoogid.
Minu rikkus on minu õpilastes. 24aastases õpetajatöös on mul olnud väga heade õpilaste õnne. Paljudesse erakondadesse kuuluvad juristid, kes on minu juures Tartu Ülikoolis õigusteadust õppinud. Minu üliõpilasteks on olnud ka Mailis Reps ja Juhan Parts.

Olite Sisekaitseakadeemia rektoriametis, nüüd õpetate akadeemias Nord. Seal on väga huvitav ja mitmeparteiline seltskond?
Tõepoolest. Meie rektor Ene Grauberg ja professor Raivo Palmaru on keskerakondlased, mina kuulusin varem Res Publicasse, nüüd olen samuti keskerakondlane. Professor Igor Gräzin on reformierakondlane. Meie õppejõududest kuulus K. Jaak Roosaare kunagi ERSPsse ja Merle Krigul Isamaaliitu.
Suurepärased kolleegid ja suurepärane omavaheline läbisaamine. Igaühel on oma pill, ent milline hästi kokkumängiv orkester! Ka suures poliitikas võiks kõik toimida sama kenasti ja ladusalt.
On öeldud, et teadlased istuvad oma elevandiluust tornis, kuuludes samal ajal kõige suuremasse parteisse – mittevalijate erakonda. Kuid siis ära ka kiru ega parasta toimuvat. Nordis õpetab noori nii seitsmekümneste kui viiekümneste põlvkond, tulekul on ka kahekümneste põlvkond.
Hämmastab mõnede enesekindlate noorte isendite seltskond, kes väidavad, et targad on üksnes nemad – alla kolmekümnesed ja nende sõbrad. Ülejäänud olla rumalad. Vaatad nende tarkade nimekirja – teaduskraade õieti polegi. Vaatad vanemaid – teaduskraadid on olemas. Ent siis need uustargad väidavad, et teaduskraadid on saadud valel ajal ja valedest õppeasutustest!

Olite ka Res Publica loojate hulgas?
Aitasin tõepoolest Res Publicat luua. See oli Lennu (Lennart Meri – toim) projekt ja tema selle ettevõtmise õnnistas. Eks ta aitas ilmselt ka sponsoreid leida. Ja saatis sinna oma venna.
Rahaasjadesse mina ei puutunud. Kirjutasin Juhan Partsile kui tolleaegsele riigikontrolörile kirja, milles soovitasin pöörata erilist tähelepanu erakonna rahastamisküsimustele ja küsisin, kuidas end hiljem "äraostmatuteks" nimetanud poisid parteid finantseerivad. Hoiatasin, et kontrollimatuse tagajärjel võib erakond üsnagi kurvalt lõpetada. Vastus nendele küsimustele jäi mul kolme aasta jooksul saamata.
Ilmselt oli siis üheks eesmärgiks luua Keskerakonda tasalülitav ühendus. Urmas Reinsalu küsis minult alguses nõu. Kuulusin siis suurimasse, eikellegi erakonda. Soovitasin luua erakonna, mis oma olemuselt ja põhimõtetelt sarnaneks mõne välismaa tuntud parteiga. Ja leida suure sõnumi, mida me öelda tahame. Paraku tekitati aga mingi eklektiline kogum.
Soovitasin tookord noortel poistel tutvuda Rein Taagepera välis-Eesti päevil kirjutatud Eesti arengukavaga. Nemad polnud sellest midagi kuulnud. Pakkusin välja tellida Taageperalt uus, ajakohane arengukava pikemaks arenguperioodiks, mis käsitlenuks Eesti arenguperspektiive aastani 2030. Taagepera ei tahtnud seda tööd ette võtta, appi paluti Ülo Vooglaid. Asi aga ei edenenud.
Öeldakse, et kui tahate midagi ära rikkuda, siis moodustage suur komisjon. Nii tehtigi ja suurest, perspektiivsest arengukavast asja ei saanudki. Loodi küll erakond, ent kuldtähtedega piibel jäi kirjutamata.

Uustulnukate haridus ja haritus oli väliselt ju muljetavaldav?
Haridusest jäi uutel tulijatel siiski vajaka. Suurde poliitikasse sukeldusid noormehed, kellel on haridust praktiliselt vaid paari kursuse jagu. Nad õppisid esialgu ülikoolis usinalt I ja II kursusel. Siis aga alustasid poliitilise karjääriga. Hiljutised tudengid sõitsid nüüd kaks ja pool tundi Tallinnast Tartusse, lugedes sel ajal võõraid konspekte ja siirdusid koheselt eksameid tegema, kirjutades seal loengumaterjalidest massiliselt maha. Meil ongi nüüd välja kujunemas diplomeeritud, ent puuduliku haridusega põlvkond.
Selliselt diplomeeritud poliitikud on kui puu otsast maha rebitud toored, rohelised õunad, mis enam küpseks ei saagi.

Miks pettusite Res Publicas?
Mul paluti astuda erakonda. Paraku minu nõuandeid ei vajatud ja olin vaid passiivne liige. Sisekaitseakadeemia rektoriametis pidin oma erakonnalt, mis oli võimul, kerjama koolile raha. Seda ei tahetud anda.
Raha ei vajanud aga mitte mina, vaid akadeemia ja üliõpilased.
Mäletan 1970. aastatel Tartus õppimise aegadest põranda ligi vajunud madratsiga reformvoodeid. Kui tulin akadeemiat juhtima, magasid tudengid samades tingimustes. Kas tõesti vajab Eesti riik kõveraseljalisi ametnikke? Mulle öeldi, et raha pole. Kui palju tuli võidelda voodiraha eest ajal, mil kanti maha minu eelkäija kulutatud ja põhjendamata jäänud kaheksa miljonit.
Mul on sotsiaalne kõrv. Sisekaitseakadeemia tudengid said 1800 krooni stippi. Enne jõule pöördusid nii mõnedki üliõpilased minu poole palvega ette välja maksta järgmise kuu stipp. "See on meie pere ainuke sissetulek," ütlesid nad põhjenduseks. Kuidas ma saan olla ultraparempoolne, nähes, kuidas elab Eesti.
/Eelmine Sisekaitseakadeemia rektor Heiki Loot, kelle Res Publica hiljem riigisekretäriks ülendas, võttis akadeemia palgale Urmas Reinsalu, Tiit Matsulevitshi ja Juhan Partsi. Viimase loengupidamist aga ei mäleta akadeemias keegi. Kusjuures tööle võeti nad pärast seda, kui akadeemia palgafond oli juba kinnitatud/.

Ja kuidas jõudsite Keskerakonda?
Eesti poliitiline eliit kujuneb kõrgkoolidest. Ma tunnen paljusid nii Tartu Ülikooli kui teiste kõrgõppeasutuste lõpetanuid ja õppejõude, kes kuuluvad Keskerakonda.
Ajalooteemadel olen vestelnud professor Aadu Mustaga ja ajaloolase Küllo Arjakasega. Tihti käin perekondlikult läbi doktor Viktor Vassiljeviga, kes andis mulle soovituse Keskerakonda astumiseks. Väga hea ja vana tuttav on mulle Haabersti linnaosa praegune linnaosavanem Kalle Klandorf. Seda nii korvpallitreeneri kui politseitöötajana. Muuseas, nüüd ma kandideeringi Keskerakonna nimekirjas Haaberstis.
Tean, et kui tahad professionaalse tööga edu saavutada, peab sul erakond taga olema. Poliitilisele maastikule jäävad vaid need erakonnad, mis on tegusad. Kui soovid aga midagi teha, siis tee seal, kus sind vajatakse. Praegu ma tean, et mind vajatakse.

Peeter Järvelaid on sündinud 28. novembril 1957. aastal. Kooliteed alustas ta 1965. aastal Võrus, keskkooli lõpetas aga 1976. aastal Petseris. Sama aasta sügisel astus Peeter Järvelaid TRÜ õigusteaduskonda, mille ta lõpetas 1981. aastal.
Tartu Ülikoolis huvitus ta õigus- ja kultuuriajaloost ning semiootikast. Aastatel 1981–1984 oli Peeter Järvelaid statsionaarne aspirant TRÜ riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri juures. 21. märtsil 1990. aastal kaitses Peeter Järvelaid oma väitekirja teemal Õigusteaduslike distsipliinide õpetamine Tartu Ülikoolis enne 1889. aasta venestamisreforme.
Tartu Ülikooli asus Peeter Järvelaid tööle 1981. aastal, õpetades seal aastaid Eesti ja Vene impeeriumi õigusajalugu ning Tartu ülikooli õigusteaduskonna ajalugu. Alates 1992. aastast oli Peeter Järvelaid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna Eesti õiguse ajaloo korraline professor ning aastatel 1993–1997 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse instituudi korraline professor (Eesti õiguse ajaloo õppetooli juhataja).
Alates 1997. aasta septembrist töötas Peeter Järvelaid justiitsministeeriumis nõunikuna ning lisaks professorina Tallinna Bakalaureuse Erakooli Õiguse ja Juhtimise Kõrgemas Kolledzhis. Alates 2000. aastast on ta akadeemia Nord õigusteaduskonna korraline professor (õppetooli juhataja).
Sisekaitseakadeemia rektori kohusetäitja aastatel 2003–2005.
Peeter Järvelaid on abielus, peres on kolm last.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)