Noored elavad digiajastus – ja vanem põlvkond tuleb sinna kaasata!

 Paljude arvates tuleks teha midagi, et väljarännet ei oleks, või siis seda, et meie inimesed tuleksid kodumaale tagasi. See on väga tore mõte, kuid mida täpsemalt siis teha? Vastuseks kuuleme, et on vaja luua töökohti. Kuid kes loob töökohti? Kas riik, valitsus, Riigikogu või eraettevõtjad? Riik saab luua tingimused, kuid eraettevõtja peaks ikka olema see, kes need töökohad loob.

Diginoored teostavad oma unistusi

Kuid see ettevõtja on ju seesama inimene, kellele pole võib-olla seal maakohas tööd. Ta loob oma ettevõtte ja asub tegutsema. Annab tööd iseendale ja võib-olla ühele-kahele pereliikmele. Väikeettevõtlus võtab Eestis vaikselt hoogu, kuid see ei ole loomulikult nii kiire kui riik võib-olla tahaks, ja see kindlasti ei pidurda väljarännet.

Noor, kes lõpetab kutse- või ülikooli, ei taha minna seejärel kohe tööle ja saada töötasuna kätte alla tuhande euro. Kõigepealt tahab ta maailmas ringi rännata, et näha, mis mujal toimub, tehes välismaal tööd ja olles oma eluga rahul. Mõni jääb pikemaks ajaks rändama, teine peatub kuskil pikemalt, kui sealne riik seda võimaldab. Kui jäädakse kuskil juba paiksemaks, siis tekib n-ö oht Eestile: väljarändaja leiab võõrsilt kaaslase, loob perekonna, ja sinna ta suure tõenäosusega jääbki. See on loomulik, kuid väikse Eesti riigi jaoks inimesed niiviisi kaovadki.

Aga mida siis teha? Kas paneme piirid kinni ega luba välismaale minna? Kinni hoida ei saa kedagi, kuigi osa poliitikuid seda tahaks teha. Hoida aga siin kinni, et inimesed vireleks? Neil, kes otsustavad tagasi tulla, on tavaliselt maailmapilt teine. Osa rakendab välismaal kogutud teadmisi ja oskusi kodumaal, mõned loovad omad ettevõtmised, teised aga lähevad kuhugi palgatööle.

Noored ei vali töökohti prestiiži pärast, vaid selleks, et see töö neile ka meeldiks. Kui töö ikka ei meeldi, siis ei saa ka midagi teha, olgu palk kasvõi suur. Tekib tülpimus ja minnakse minema. Ning kui surfari jaoks ikka õues tuul vuhiseb, võtab ta oma surfilaua ja läheb tuult püüdma. Kui see tööandjale ei meeldi, on ta töötajast ilma. See on just see põlvkond, kes peaks Eestit tulevikus edasi viima ja arendama. Need, kes elavad tänapäeval, piltlikult öeldes, 24 tundi onlainis.

Ajast ja arust koolisüsteem

Vanem põlvkond ei saa sellest aru, sest nemad on sündinud enne digiajastut. Kuid praegused noored on sündinud digirevolutsiooni ajal ning kasutavad täiega kõike, mida see pakub ja loob. Digimaailm on loomas uusi töökohti, mida varem polnud olemas, kuid samas kaotab ära töökohti, mida veel vajab vanem põlvkond. Olgu selleks siis postkontor, mis ajaloohõlma vajumas, sest g-mailid jms võtavad postiteenistuse funktsioonid üle. Postiautomaadid on juba kustutanud vajaduse postkontoris paki järel käia. Postkontorid on ajalugu!

 Niisamuti on reform ootamas koole. Digilapsed ei taha täita töövihikuid, kritseldada paberile sõnu ja lauseid, tassida raskeid kooliraamatuid. Selle kõik saab panna ühte elektroonilisse seadmesse – nutimobiili, tahvelarvutisse või läptoppi. Vanem põlvkond ei taha jälle sellest aru saada ja ajab oma „jonni“.

Kelle jaoks on koolid? Ikka laste ja noorte jaoks, ning just nemad on need, kes suunavad haridusvaldkonna käekäiku. Aga hariduse arengut pidurdavad need, kes ei saa ikka aru, mis ajastus nad elavad. Nutitahvlid peaks klassiseinal olema, ja lõpuks asendab tavalise õpetaja digipoiss või digitüdruk ehk virtuaalne õpetaja. Kui õpetaja käest küsida, siis tema on enda arvates ikka veel asendamatu. Nii nagu Henry Fordi ajastu inimesed soovisid tõenäoliselt kiiremat hobust, aga mitte autot; või enne Steve Jobsi loodud nutitelefoni soovinuks inimesed nuppudega telefoni, aga mitte nutiseadet.

 Praegune koolisüsteem pärineb sajandite tagant, kus ühte ruumi aeti lapsed kokku ja õpetati neile paari-kolme ainet. Nüüd on aineid juurde tulnud, kuid süsteem sama.

Kahtlen, kas ikka peab käima koolis 12 aastat või piisaks 11-st, sest hetkel pole 12. klass mitte muud kui üks kordamine. Milleks raisata noorte elust üks aasta järjekordsele kordamisele, kui hoopis võiks suunata nad kas peale põhikooli või gümnaasiumi või kutsekooli kohustuslikku kaitseväeteenistusse? Pärast 1. septembrist kuni 31. maini põhikoolis või gümnaasiumis käimist läheksid kõik poisid ja tüdrukud õppima, kuidas kaitsta oma riiki. Võib-olla muudaks see tulevikus noorte ellusuhtumist ning meil poleks hiljem nii palju nännipunne ja tõusva probleemina pead tõstvat tüsedust? Noor õpiks korralikult treenima ja jätkaks seda terve elu ega jääks lootma riigile ning selle abile. Meil on vaja inimesi, kes oskavad ise kala püüda, ega jõlgu riigil sabas, et keegi talle kala annaks.

Loodus tühja kohta ei salli

Just siin peitubki väikese Eesti üks võimalusi arendada uut põlvkonda olema digitaalsem, ja koolitada digitaalsemaks ka vanemat põlvkonda. Miks mitte kinkida kõikidele Eesti pensionäridele, keda on kuskil 300 000+, tahvelarvuti? Korralikum seade, millel sees 3G või 4G, et saaks kõik oma toimingud aetud, dokumendid allkirjastatud jne.

Tõsi, väga paljud ei oska seda kasutada, aga riik looks täiendõppe ja õpetaks neid seadmeid kasutama ja tarvitama.

Koolisüsteem on noortel maha lihvinud kõik nurgad ja kumerused ning õpetanud neid olema ühtemoodi hall mass. Paraku nüüdne ajastu ei lase seda enam teha. Seetõttu kaasakem vanem põlvkond digiajastusse! Neile see meeldiks, kui vaid neid õpetada.

Ka minu 89-aastasele vanaemale meeldib toimetada ja õppida digimaailmas, kui teda vaid keegi viitsib ja tahab juhendada.

Väljaränne jääb edasi toimima. Ei aita siin poliitikute lärm, et seda tuleb pidurdada või et maakohtades suretatakse elu välja, sest postkontor või kool pannakse kinni. Inimesed kolivad linna, toimub linnastumine, maakohad jäävad tühjemaks.

Kuid nagu loodus pole kunagi tühja kohta sallinud, nii tulevad ka maal asemele suurfarmid, mis juba praegu vaikselt jõudumööda hoogu koguvad. Farmid on juba praegu digitaalsust täis, nii et seal on digivõhikul raske talitada-toimetada. Seal, kuhu ei tule tootmisüksust, elamud kas lagunevad või rajab keegi linnastunuist sinna oma maakodu.

Septembris 2014 toimus Eesti jaoks järjekordne oluline tehing – siin 2010. aastal loodud moderntehnoloogia iduettevõte GrabCAD müüdi hetkel maailma suurimale 3D-printerite ja printimislahenduste tootjale Stratasys. Tehingu hinnaks olnud 70–80 miljonit eurot. See on meile kirgas märk, et aeg on muuta süsteeme.

Noored juba teavad seda. Kuid kas keskealised ja vanem generatsioon teavad?

[esiletõsted]

Digilapsed ei taha täita töövihikuid, kritseldada paberile sõnu ja lauseid, tassida raskeid kooliraamatuid. Selle kõik saab panna ühte elektroonilisse seadmesse – nutimobiili, tahvelarvutisse või läptoppi.

 Miks mitte kinkida kõikidele Eesti pensionäridele, keda on kuskil 300 000+, tahvelarvuti?

OLIVER LIIDEMANN

[pildiallkiri]  VAATAB TULEVIKKU: Viimsi endise abivallavanema Oliver Liidemanni sõnul on väikese Eesti üks võimalusi arendada uut põlvkonda olema digitaalsem ja koolitada digitaalsemaks ka vanemat põlvkonda.

Jaga |