Valijakeskne esindusdemokraatia

JAANUS RAIM,      09. juuni 2004


Hiljuti on võimud algatanud mitmeid otsedemokraatia nime kandvaid ettevõtmisi (öise alkoholimüügi teemaline rahvaküsitlus, 25 000 kodaniku seaduseelnõu algatamise võimalus, TOM), mida poliitikud käsitlevad küll pigem järjekordse sotsioloogilise küsitlusena ("sotsioloogilise materjali kogumisena") kui volikogu hääletusega võrdväärsena.
Ja kahjuks on neil suuresti õigus.

Praeguses saadikukeskses esindusdemokraatias annavad valijad saadikule nelja-aastase täisvolituse enda nimel poliitilise võimu teostamiseks, kusjuures see täisvolitus on tagasivõtmatusele lisaks veel anonüümne. Seetõttu puudub saadiku konkreetsetel valijatel võimalus oma "esindajat" ohjata mitte üksnes juriidiliselt, vaid ka moraalselt. Moraalset survet saab saadiku suhtes rakendada küll erakond, kelle nimekirjas saadik kandideeris – õigemini saavad seda teha selle erakonna juhatuse liikmed, kuna vaid viimased on õigustatud erakonna nimel avalikkuse ja saadikuga suhtlema. Seega peab inimene erakonnaliikmena moraalse võimu teostamiseks enne juhatusse valituks osutuma, kuna erakonna juhatuse liikmele on tavaks anda anonüümne täisvolitus.

Kodanik ei otsusta suurt midagi
See kodanik, kes pole eelnevalt volikogusse või erakonna juhtorganisse valituks osutunud, saab oma "kõrgeimat võimu" teostada vaid protestimiitingutel ja nendel vähestel, enamasti moraalse (TOM, Tallinna rahvaküsitlused), kuid vahel ka juriidilise (ELi referendum) mõjujõuga rahvahääletustel, mida täisvolituse omanikud korraldada suvatsevad. Seejuures on aktsioonide olulisus ikka võrdne vaid suhtega kogu (riigi, linna) elanikkonda (s.t suurusjärgus 1:1 000 000) – hoolimata sellest, kas ta valimistel üldse osales või kas tema valitud saadikukandidaat (Riigi)volikogusse valituks osutus. See tähendab, et kodaniku käes olev võimukilluke on väljaspool valimisi niivõrd väike, et vähegi produktiivsete poliitiliste läbirääkimiste pidamine otsustuskaaslastega on viimaste ülisuure arvu tõttu võimatu.
Miks üldse peab protestimiitingutele oma huve kaitsma minema kodanik, kelle valimistel valitud saadikukandidaat parlamenti valituks osutus?!!

Osalus oma saadikus
Kas olukorra muutmiseks on esindusdemokraatia tingimata vaja otsedemokraatia vastu välja vahetada?
Ei.
Nagu juba vihjatud, saab poliitikat edukalt teostada vaid tingimusel, et on võimalik enne otsuse tegemist see läbi rääkida otsustuskaaslastega, mis omakorda eeldab kontrollitava tulemusega kokkulepete saavutamise võimalust.
Praeguse esindusdemokraatia peaprobleemiks pole mitte kodanikke esindava vahelüli, nagu volikogu olemasolu, vaid saadiku absoluutne sõltumatus oma konkreetsetest valijatest, mistõttu valijate poliitilist esindamist (oma valijate käskudele kuuletuma sunnitud saadik) ei saa toimuda. Seega pole kodanikele poliitilise otsustusõiguse võimaldamiseks vaja muuta mitte otsustamise viisi (esindusdemokraatiast otsedemokraatiaks), vaid üksnes esindussuhet ennast (volituse tüüpi).
Viimase korrigeerimisel tekib uus poliitiline süsteem olemasoleva instrumentaariumi raamides – valijakeskne esindusdemokraatia. Valijakeskses esindusdemokraatias on valijal võimalik anonüümse tagastamatu täisvolituse andmisest keelduda. Ta võib koos teiste, sama saadikukandidaati toetanud valijatega moodustada hoopis valijate üldkogu – ja seda nii enne kui veel ka pärast valimisi (kuna hääletada on võimalik nimeliselt). Saadiku valijate üldkogul on õigus otsustada, millised volitused ta oma parlamendisaadikule annab.
Kirjeldatud volitusel on kolm väga olulist erinevust tänaste saadikuvolitustega võrreldes:
1) Volitus on vabatahtlik (valijate üldkogu võib otsustada volituste ulatuse üle ning võib erijuhul volitust ka mitte anda, s.t otsustada kõiki parlamendihääletusi kollektiivselt – kuigi viimane on tavaliselt ebaefektiivne).
2) Volituse andmine on nimeline, mitte anonüümne (mistõttu tekivad reaalsed poliitilised õigused ja vastutus nendele kodanikele, kes on oma saadikukandidaadi kaudu edukalt osalenud valimistel).
3) Volitus on peatatav (valijate üldkogu vastava otsusega).

Kirjeldatud tingimustel võib valijate üldkogu anda oma volikoguliikmele soovi korral ka täisvolituse ehk siis volituse teostada üldkogu luba küsimata kõiki otsuseid ja hääletusi. Saadik on oma konkreetsete valijate advokaadiks võimukoridorides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)