Hilinenud vabandus

Teises Maailmasõjas kuulutas Rootsi end neutraalseks ja jäi sõjakoledustest eemale. Samal ajal see neutraalne riik tunnustas Balti riikide inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu. 1944. aastal, kui sõjategevus kandus Eesti piiresse, põgenesid kümned tuhanded eestlased elu kaalule pannes Rootsi. Kõik sinna ei jõudnudki – paljudel lõppes elutee Läänemere lainetes.

Osa neist, kes Rootsis maabusid, ei usaldanud tollast Rootsi valitsust ja siirdusid edasi, peamiselt Kanadasse. Rootsi valitsuse edasine tegevus tõendas, et otsus edasi sõita oli õige – asüüli taotlemine oleks võinud lõppeda deporteerimisega.

Punavägede jõudmisel Eestisse taandusid Saksa sõjaväes olnud eestlased koos sakslastega Saksamaale, jätkates võitlust kuni sõja lõpuni. Osa jättis elu Tšehhi „põrgusse“, osal õnnestus läbi Taani Rootsi jõuda, kuid seegi polnud pääs. Peale sõja lõppu andis Rootsi valitsus NSV Liidule välja kõik eestlased, kes olid kandnud Saksa mundrit. Välja anti ka eestlastest meremehed, kes olid oma laevadega Rootsis interneeritud. Nn paadipõgenike paatidest rääkimata.

Siis, kui Eesti Vabariik tähistas taasiseseisvumise 20. aastapäeva, ärkas Rootsi valitsus letargilisest unest ja leidis, et Balti riikide inkorporeerimise tunnustamine oli olnud vale, ja palus vabandust. Tegelikult oli neutraalne Rootsi jämedalt rikkunud neutraalsuse põhimõtteid ja eestlaste suhtes toimepandut võib rahvusvahelise õiguse normide kohaselt kvalifitseerida inimsusevastaseks kuriteoks. See aga ei aegu ega ole vabandatav.

ELMAR HOLLMANN, Kärdla, Hiiumaa

[fotol] Väinamerel 1941—1945 hukkunute mälestusmärk Haapsalus. 

Jaga |