Miks ajakirjandust kallutatakse?

Herbert Vainu,      13. september 2006


Ajalehti lugedes hakkab vastu toimetuse oma inimeste poolt kirjutatu suur osakaal. Töötasin noorusaastatel 1952–1957 Kose rajooni ajalehes, lõpuks (pea)toimetajana. Tollal kehtis kord, et 60% honorarist ja umbes sama suur osa kirjutistest pidi olema välisautorite oma. Sellel süsteemil olid oma puudused – elati paljuski VVVA-de (väga väärtuslike välisautorite) arvel. Kuid oli ka eeliseid – rahva mõtted ja teadmised kajastusid leheveergudel selgemini. Ning suurema silmaringi ja parema sulega kirjutajate hulgast sai valida neid, kes polnud küll ajakirjandust õppinud, kuid tundsid paremini elu. Minu arvates oleks praegu vaja otsida nende kahe süsteemi vahel mingit kompromissvarianti.

Muigama paneb, kuidas Postimees ja ka teised Eesti mitmeparteilised väljaanded peavad silmas nõuet ära tuua erinevaid seisukohti. Artiklite arvust, ruumilisest ja ka ajalisest paigutusest tuleb küllalt selgelt välja toimetuse (või peatoimetaja) eelistus. Seda ka nüüdse presidendikampaania puhul.
On mingil määral mõistetav, et kandidaadid ise ja nende erakonnad ning toetajad tulevad välja ühesuguste väidetega, eirates vastaspoole seisukohtades leiduvaid tõeteri. Kas kunagi jõuame sellise poliitilise kultuurini, kus ei esitata ainult oma seisukohti, vaid ka seda, miks vastaspoole omi peetakse väheolulisteks?

Praeguses Riigikogus domineerivad parempoolsed parteid ja nime poolest vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid (ka omamoodi paradoks!). Selle näitamiseks jätsid nad presidendikandidaadiks esitamata keskpartei esindajaid ja korraldasid kahepäevase „rahvavalgustusliku istungi", kus iga kord sai valida ainult ühte kandidaati. Keskpartei rõhutab, et kohalike võimuorganite valimistel oli ülekaal nende poolel. Kumbki aga ei tea, millised on rahva meeleolud nüüd ja kui palju tuleb valimiskogus tegemist selle liikmete äraostmisega. Formaalselt parteidest sõltumatud meediakanalid peaksid selgelt välja ütlema selle tõsiasja. Motoks sobiks vanasõna „Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad".

Ka professionaalsete ajakirjanike artiklites, milles on ära toodud vaidlevate poolte seisukohad, on pealkiri ja sisu sageli vormistatud nii, et on tunda, kelle poolel on autori või peatoimetaja sümpaatia. Mis aga on siis, kui näiteks pikk pealkiri algab sõnaga „erakonnad", kuid tekstist selgub, et täpsem oleks „mõned erakonnad" või „enamik erakondi".

Eriti pahandas mind 10. septembril riigitelevisoonis näidatud „Aeg luubis".
Kuidas saab Keskerakonda süüdistada Tallinna volikogus toimunud valijameeste valimise kallutatuses, kui see vaid imiteerib Riigikogu poolt kahe presidendikandidaadi ülesseadmist, kes mõlemad kuuluvad seal enamuses oleva poliitiliselt üpris veidra koalitsiooni ridadesse. Sellega ju pandi alus praegusele mustale valimismängule.
Mitte ainult riigitelevisiooni ja -raadios avaldatavate materjalide põhjalikum analüüsimine, vaid kogu Eesti meedia jälgimine teeb selgeks, et suur enamik sellest pole erapooletu, vaid on kindlalt ühe vankri ees. On ju teada, et ajakirjanduse manipuleerimine rahvaga avaldab igal pool valimistulemustele üsnagi suurt mõju.
Selle telesaate alguses jättis eriti koleda mulje Rüütli süüdistamine selles, et ta oli eelmise rezhiimi ajal juhtival kohal. On ju teada, et paljud eelmise rezhiimi vead mahendati Eestimaal ära, ja seda just mujalt tulnud Käbini ja Saaremaalt pärit Rüütli poolt. Kuidas oleksid nad Eesti saatust saanud mõjustada, kui poleksid astunud komsomoli ja seejärel parteisse?
Aga miks praegune riigitelevisioon ja -raadio avaldavad oma kordussaadetes nii palju tolleaegset materjali, kui see aeg oli Eestis nii süsimust?

Kui poliitiline madalkultuur ja poriloopimispidu rahvast ärritab ja viib alla poliitikute maine, siis peaks asja parandamiseks seadusandluses midagi ette võtma. Näiteks korraldama seda, et nii Riigikogu kui ka kohalike võimuorganite valimised toimuksid üheaegselt ning natuke enne presidendivalimisi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)