Demokraatia grimassid

DIMITRI KLENSKI,      03. märts 2004


Mulle on öeldud, et pealinna volikogus esinedes ei maksa puudutada poliitikat, sest siin arutatakse ikkagi linna argipäevaseid asju. Poliitikat tehtavat Toompeal. Sellise lähenemisega ei tahaks nõustuda. Esiteks on linnavolikogus palju politikaanlust ja teiseks - ka seal tehakse poliitikat. Ja millist veel!

Objektiivsetel põhjustel on aastate jooksul linna juhtimine ülepolitiseeritud. Asjade otsustamist hakkab määrama kaine mõistuse kõrval üha rohkem erakondlik distsipliin ja fraktsiooniline mõtlemisviis, kus koalitsioonisisesed lepped või opositsiooni hoiak "tingimata koalitsioonile ära teha" on saanud määravaks linnlaste elu korraldamisel.
Samas aga tahtmatult või mitte on esinduslik võim devalveerumas - see hakkab lihtsalt kivistuma. Volikogu olemasolu muutub üha formaalsemaks.

Hääletusmasin või otsustus?

Kui palju on räägitud olukordadest, et Riigikogu liige pole ainult volikogu ja mõne linnaosa halduskogu liige, vaid ka selle esimees. Mis eesmärgil hõivab üks inimene kolm ametikohta korraga? Kas ei peaks demokraatia arendamise huvides loobuma niisugusest esindusliku võimu "usurpeerimisest"?
Nii võiks juba täna istuda volikogu saalis ainult fraktsioonide esimehed ja hääletada nagu aktsionärid vastavalt aktsiapaki suurusele. Muidugi, osa volikogu nõrkusest võib olla tingitud suhteliselt madalast saadikukorpuse kvaliteedist võrreldes meie eelkäijatega.
Kõik sellised asjaolud ohustavad munitsipaalvõimu kui demokraatia kandjat. Kui otsuste vastuvõtmise mehhanism meenutab üha rohkem hääletamismasinat, mida juhib piiratud hulk poliitikuid, siis see tähendab, et esindusvõim, mis väljendab valijate tahet, hakkab tasapisi kaotama oma üht olulist funktsiooni - täitevvõimu kontrollimist.
Asi on jõudmas nii kaugele, et juba saadikute hulgast kostab hääli, mis kahtlustavad volikogu liikme järelepärimise õigust ja otstarbekust. Taolist väidet õigustatakse tööaja ja linna raha kokkuhoidmisega.
See oleks aga juba otsene volikogu liikme ühe tähtsama tööinstrumendi antidemokraatlik likvideerimine. Niiviisi võiks lõpuks loobuda ka volikogust endast?

Volikogu rikkad ja vaesed

Raha kokkuhoidmise nimel kembeldakse volikogu liikme kulude kompenseerimise ümber juba terve aasta. Isegi registreeritud töötu saab küll naeruväärset, ent ikkagi mingit toetust.
Meil aga leidub hulk rikkaid volikogu liikmeid, kes populistlikel motiividel on loobunud aasta tagasi isegi 250-kroonisest kompensatsioonist istungist osalemise eest.
Ühed fraktsioonide ja erakondade juhid santazheerivad teisi, süüdistades kompensatsiooni pooldajaid maksumaksja raha raiskamises. Taolisi süüdistusi esitavad need, kes, olles Riigikogu liikmed, saavad raha nii volikogust kui halduskogust. Ja näiteks needki, kes viskasid hiljuti oma erakonnast välja ühe Ida-Virumaa väikelinna volikogu esimehe asetäitja vaid seepärast, et too tahtis saada väärikat töötasu.
Kui juba nii, siis oleks loogiline, et meiegi volikogu esimees näitaks eeskuju ja loobuks maksumaksja kasuks tasust, mida ta teenib nii Tallinna volikogus kui Mustamäe halduskogus.

Sassis on esindamine ja otsustamine

Meenutaksin skandaali, kui Tallinna linnavalitsuses oli korraga kaks noorsoo- ja spordiameti juhatajat, sest üks oli ennistatud tööle kohtuotsusega. Viimane pidi loobuma töökohast ja talle maksti välja tohutu suur hüvitis. Sama juhtus teise ameti juhataja Galina Pantshenko ebaseadusliku vallandamisega. Ometi need, kes toimisid vallandamisel ekslikult, ei vastuta millegi eest. Nende ebakompetentsuse eest vastutab oma rahakotiga seesama maksumaksja, keda nad nii hasartselt kaitsevad.
Hiljuti pöördus Galina Pantshenko volikogu poole palvega maksta talle välja 250 tuhat krooni moraalse kahju tekitamise ja sellest tingitud kahjustatud tervise taastamise eest ning nõudis ametlikku vabandamist, kuna kohus mõistis tema vallandamise ebaseaduslikuks.
Volikogu esimees meid sellest ei informeerinud ja võttis endale julguse vastata Galina Pantshenkole eitavalt. Volikogu esimehel on õigus meid esindada, kuid mitte otsustada meie eest.
Sama seik juhtus ka eelmise aasta kevadel, kui meilt ja eestseisuselt küsimata teatas volikogu esimees BNSile meie eitavast suhtumisest Euroopa linnade üleskutsesse "Eurocity", et leinata Iraagi pommitamisel kannatanud tsiviilelanikke.
Ka siis väideti, et kohalik võim poliitikaga ei tegele. Kuid kas siis volikogu esimehe seisukoht ei olnud poliitika?

Poliitikast pole pääsu

Kui ma eelmise aasta kevadel püüdsin leida volikogus toetust, et hukka mõista Iraagi sõda, siis ma ei leidnud seda!
Üheks demokraatia devalveerumise tagajärjeks on ükskõiksus ja vaikimine. Ent see ei tähenda heakskiitu sellele, mis toimub meie ümber.
Täna lubab meie välisminister juba lahkelt, et Eesti sõdurid peavad olema valmis kandma kaotusi … Miks siis mitte öelda tallinlastele, et nad peaksid olema valmis selleks, et nendest võivad saada kättemaksu ihkavate iraaklaste terroriaktide ohvrid.
Mina ei taha, et keegi tallinlastest hukkuks või sandistuks Iraagi terroristide poolt toime pandud pommiplahvatuse tagajärjel … Ja ainult sellepärast, et meie riigiisad on isiklikult huvitatud suurriikide toetamisest Iraagi okupeerimisel.
Kas on normaalne, et me ei tea tänapäevani, kes võttis esimesena Eestis vastu otsuse Iraagi sõja toetamise kohta? Tahaks saada ka vastust küsimusele: mis vahe on Eesti sõdurite osalemisel Iraagi sõjas ja selle maa okupeerimisel ning Eesti okupeerimisel NSVLi poolt?
Kas taoline vaikimine ei kinnita seda, et demokraatia on meil näilik, et sisuliselt on see lihtsalt ultraparempoolse poliitika toetajate poolt maha surutud?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)