Kes siis ikkagi on vabadusvõitlejad?

Peeter Pentla,      14. aprill 2004


Hiljuti leidsin Kesknädalast (24.03, autor Ralf R. Parve) mõtlemapaneva fakti, et peatselt tulevat aeg, kui Eestis on 110 000 vabadusvõitlejat. Kes nad on? Vähemalt osa neist?
Sõitsin rajoonibussiga maakonnakeskusesse. Bussipeatuses pingil sain jutule naaberküla mehega, kes nüüd ennast vabadusvõitlejaks peab. Tal on taskus isegi sellekohane tunnistus. Tundsin huvi, mida ta siis korda saatis?
"Lõin Sinimägedes mättasse nii venelasi kui fritse!" vastas ta otsekoheselt, pelgamata oma minevikku. Põgusas vestluses temaga sain teada, et tol ajal tööstuskoolis õppides läks ta vabatahtlikuna fritsude armeesse. Kui aga sõjakõmin Narvast sisemaa poole enam hakkas kostma ja seega ka "vabastajate" aeg Eestimaa pinnal lõppemas oli, lippas too vabadusvõitleja venelaste poolele üle.
Tookord vestlus naabrimehega lõppes, sest rajoonibuss tuli ette ja korjas temagi, vabadusvõitleja tunnistus näpus, bussi. Temal on praegu maakonna piires tasuta sõidu soodustus.
Kuid temaealine Adeele pidi alati bussis täispileti ostma. Tema polnud vabadusvõitleja. Tema mattis 1941. a heinakuul korraga oma mehe ja tema isa koduvärava lähedale heinamaale. Seal nad kohalike omakaitselaste poolt ühel suveööl maha lastigi. Kohalik kirikuõpetaja oli siis üks omakaitse kollase lindi kandjaist, kes tema sõnul olevat rahvast "kasvatanud". Hingekarjane ei andnud Adeelele luba mahalastuid kalmistule matta, sest Adeele mehe isa astunud 1940. aastal kommunistlikku parteisse. Rohkemat tal "süüd" polnud, sest ümbruskonnas tunti-teati nii teda kui ta poega

vaiksete lugupeetud inimestena. Kuid omakaitseväelasi see ei huvitanud, nad tahtsid tappa isegi naabrimeest.
Adeele jäi sülelaps Mati ja temast vanema vennaga üksi. Ta kasvatas oma poegadest ränkraske töö kõrvalt kolhoosis lugupeetud ja toredad inimesed. Nagu need mahalastudki olid. Matist sai tunnustatud kõrgharidusega metsamees.
Aastaid puhkab Adeelegi koduväravas. Oma mehe ja tema isa kõrval. Pojad ei küsinud kirikuõpetajalt luba ema matmiseks kalmistule.
Hingekarjase "teeneid" hinnati Vorkuta-aastatega. Siberist tagasi tulles hakkas ta jälle tööle kirikuõpetajana, hiljem sai pensionigi. Võrdväärselt Adeelega. Kuid milline maik on sellisel pensionil? Praeguse pensioniseaduse järgi saavad Siberisse saadetud-tulnud kolmekordset pensioni, ka eespool kirjeldatud "vabadusvõitlejad".
Adeele mingit sooduspensioni ei saanud. Pojad kasvatas inimesteks ilma mingit lastetoetust saamata. Avala ja ausa hingega. Oma kuldsete töökätega. Tema kätel ei olnud süütute inimeste verd.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)