Nõukogulik rändrahva mentaliteet valitseb endiselt

ILMAR PALLI,      05. november 2003


Tänast elu kihutatakse tagant nii, et kõike ja kõiki oleks justkui hädatarvis vahetada. Kui miski liialt armsaks saab, on kasulik sellest kohe lahti öelda. Inimesed, kellele on südamelähedane oma elukutse, täiendavad sageli luuserite nukraid ridu. Nad pole olnud nõus uut ja perspektiivikamat ametit õppima. Sest kardavad ja tunnevad, et see loodetavatele tuludele vaatamata kunagi lähedaseks ei saa.
Kuid uus elu ja muutuvad ajad näikse üldse välistavat selliseid asju nagu armastus, kiindumus, südamelähedus ... Peamine on Kasu. Kui seda pole - siis kuradile!

Vanal hallitanud ajal kippus inimene elama sellises paigas nagu kodu. Kodu mõistet on raske defineerida nõnda, et sellest saaksid aru ka need, kes on alati kodutud olnud või veetnud oma päevad paigus, mida kutsutakse elamispindadeks. Nüüd aga kodu justkui pole ollagi, elamispinna vahetus käib seevastu kogu aeg. Inimene muutub üha sarnasemaks lõunamaise taimega, mille nimeks on mäletatavasti "veere üle välja". Taim väärib tähelepanu oma hirmsa kohanemisvõime poolest. Täna siin, homme seal, kus parem ehk soodsam. Sihukesi taimi tuleb ette haruharva. Sihukesi juurteta inimesi aga üha enam.
Kunagi tundsime me sügavat vastumeelsust meie maale tunginud nomaadide ehk nõukogude inimeste vastu. Nemad tulid ei-tea-kust, läksid ei-tea-kuhu ja hävitasid oma teel kõik, milles oli püsivust, milles oli kiindumust ja armastust. Ning kõigepealt läksid nad meie juurte ehk kodude kallale. Meetodiks vägivaldne lahtirebimine küüditamise ja muude taoliste operatsioonide näol. Olid nad nõnda tehes meie peale kadedad või hoopis soovisid meid aidata?
Algul tundus selline teguviis jõhkra ja inetuna, täna peaksime neid hoopiski mõistma. Oleme nendega üha sarnasemad.

Mõne aasta eest vestlesin ühe kunagise 1949-nda aasta küüditajaga, kes pärines moonakaperekonnast ning kel polnud kunagi õiget kodu ega kiindumust olnud. Loomulikult leidsid okupandid temas truu abilise oma kaasmaalaste väljaviskamisel nende kodudest. See mees õigustas: "Seal, kuhu nad viidi, oli maa palju parem. Ja mida muud ühel maaharijal siis tarvis on. Paljud ei tahtnudki siia kivikülvi- ja liivasossimaale tagasi tulla." Kuid armastus kodupaiga vastu? Sellest ei saanud vana küüditaja üldse aru ning kehitas vastuseks vaid õlgu.
Küüditaja näis kõrgelt hindavat küüditatutele avanenud võimalust avardada oma silmaringi, näha uusi maid ja inimesi. Millal oleksid nad vabatahtlikult sinna sattunud? Ei millalgi! Täielik tasuta turism, justkui mõne reisifirma reklaamikampaania.
Nüüd aga ollakse teistsugused, oleme eneseküüditajad! Rändame ise ringi nagu kurjast vaimust vaevatud, rändame rändamise pärast, rändame selleks, et "kõik" rändavad, et seal on hea, kus meid ei ole.
Nõnda nagu töö ja elamispind, vahetub meie elus üha kiirenevas tempos ka kõik muu. Asjad, mille vahetamine käib tootjate huvides ning mis kuuldavasti hoidvat kogu meie materiaalsele heaolule rihitud süsteemi püsti. Praegu peetakse oluliseks asja juures eeskätt selle tarbimisväärtust ning ajakohasust, kui ese nendele nõuetele enam ei vasta, rändab see kähku prügimäele.

Ka intiimsuhted kujutavad endast aiva enam lihtlabast seksuaalset (ära)tarbimist. Juba lapsepõlvest korraldatakse meie kasvatus nõnda, et lapsel poleks hirmu tunda ema hukutavat lähedust.
Niisugune kasvatus kestis kogu nõukogude aja ning mille monumentideks olid ja on hiigelmagalad, -lasteaiad jmt. Kõik "sotsialistliku ülesehitustöö" nimel. Ning millist traditsiooni me nüüd uutes oludes innukalt jätkame. Peaasi, et laps viibiks teatud eas üha vähem ema "ohtlikus" läheduses ja ei takistaks uut, "kapitalistlikku ülesehitustööd". Naiste veidrasuunaline "vabanemine" aitab sellele aiva kaasa. Keegi ei küsi, kas naise vabanemine lastest ongi talle üldse vabanemine, vaid hoopis mingi uut tüüpi vangistus.
Lapse olemasolu on "ohtlik" emale. Naise staatus ühiskonnas langeb, tema aktsiad tööturul kukuvad. Üha uued emotsionaalsed invaliidid külvavad oma häda üha ulatuslikumalt. Ühiskonna kunagised alustoed - püsivus, kiindumus, armastus, juured - langevad alt, kaotavad tähenduse.
Kõik abinõud taolise allakäigu peatamiseks on mõjunud sama efektiivselt kui indiaani vihmatants. Oleme oma väiksusega kadujate avangardis. Järelikult peaksime olema ka nende eesotsas, kes toimuva üle muret tunnevad. Oleme me siis seda? Või oleme nagu veoautojuhid, kes pimeduses eessõitjate tulesid järgides üksteise järel kuristikku sõitsid. Juhid ei teadnud, mis neid ees võib oodata, ent meie võiksime teada ...

Kõik abinõud allakäigu peatamiseks on mõjunud sama efektiivselt kui indiaani vihmatants.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)