Jätke Eesti poliitika suurkuju rahule!

Ei usu. Oma viimase teoga anti just ise endale hoop!

Üksainus autoriteetsem poliitik veel areenile jäänud,  keda pole niiöelda „häbi ette lükata".  Ja kus need isandad kõik ise oleksid praegu, kui Savisaart poleks olnud! Ei oleks nende põsk nii sile, ahjualused oleksid edasi olnud! Rahvas aga sööb heinu ja otsib heinaküüni, kuhu varjuda, sest kodu ka läinud!

Kapole anti nüüd käsk tulla välja, NB, mitte vene agent, vaid vene mõju agent! Et oleks ikka JOKI maik ka juures! Tahaks küsida, kes küll kapos töötavad? Need ju peaks ka olema ikka targad inimesed? Või ise hirmul oma naha pärast! Pole jõudu inimeseks olla?

Ja meedia, see rotveiler.  Ei noh, vaimueliidil suukorv peas, valitsejail prassimistalgud, rahva äärmine alandus ja viletsus. Võta või jäta, 18. sajandi Prantsusmaa!

Lehemeestelt tahaks küsida, mis õigusega nad lõhuvad rahva hinge!? Käristavad seda ju lausa lõhki! See pole juba tuld üksnes Savisaare, vaid kogu rahva  pihta! Hävitate selle jõudu, kes teile raha teenib? Kas tõesti keegi  ei karda enam Kõigevägevama viha?! Miks vaikivad meie poeedid, kirjanikud, kes nagu peaks olema meie au ja südametunnistus?

Aatemehed kõik hauas? Või kõik viimseni raha lõa otsas? Müütavad oma nuditud kolumne, et ellu jääda?

Nii markantne rumalus ja ülbus on ajaloos leidnud ikka lõpuks oma haua.

Vahel mõtled, mida ütleb Savisaare hing? Selle ühe vähese autoriteetse poliitiku hing!? Kuidas ta suudab!  Pole keegi rauast... Aga noh, see ongi ju saatanasulaste eesmärk! Aga ärgu lasku ta end murda. Soovikski talle jõuluiks, et olgu ÜKS SUUR SÕEL.

Rahvas on temaga.

Mina Tallinnast ja minu õde Tartust

(Autorid toimetusele teada)

Jaga |