Kes on järgmine?

Vt ka 8. veebruari Kesknädalast -  „Keskerakondlased kaitsevad Toobalit sisekriitikute eest"

Kus olid kõne all olevate auväärsete parlamendiliikmete silmad-kõrvad siis, kui viimaste kohalike valimiste käigus ühes Eesti väikelinnas otsustas keskerakondlasest linnapea jätta oma erakonna liikme opositsiooni? Ja seda seetõttu, et partner IRL nii tahtis. Lasta partneril ette kirjutada ja dikteerida, kes erakonna liikmetest kaasata koalitsiooni, kes mitte? Lahe! Aga kas ka normaalne?

Selgrootus ja omakasupüüdlikkus

on kirjeldatava ühisnimetajaks. Kahjuks või õnneks ei saa nad väita, et polnud toimunuga kursis.

Mis juhtus? Ei midagi! Diktaatorina käitunud partner naerab siiani pihku ja hõõrub käsi: ära tegime! Aga edasi?

Meelepärasus on libe tee. Täna meeldid, homme ei pruugi see enam kehtida. Erakondlike vaadete elluviimine läbi poliitika ei saa tugineda meeldivusel.

Olgu need kampsunid või karupüksid... Aga neid seob üks - rünnatavale erakonnakaaslasele kujundatakse koheselt ringkaitse, vastupidiselt meile, kus omad põrutavad omi. Muidugi ei puudu avalikkuse ees väikesed mängud a la „piits ja präänik", kuid see on ka kõik!

Põmmutada ja tulistada

pole mingi eriline oskus. Ajaloo konteksti silmas pidades on see kohati olnud lausa hädavajalik. Kas aga täna ja sellisel moel? Erudeeritud ja arvestatava poliitilise tegevtaustaga tegijatelt oskaksin oodata seda küll kõige vähem. Arvan, et pole kõige mõistlikum peretülidega tänavale minna! Mõistlikum oleks ehk hoopis tülinorijad eemaldada!

Kui aus olla, siis tegelikkuses polegi siin miskit uut. See uus on ehk veidi enam kui kolmveerand aastat vana. Lõhe, mis hakkas kärisema ja suurenema, sai hoogu Keskerakonna esimehe valimistest.

Omakohus on vahva asi küll, kuid ka demokraatlikus ühiskonnas seob erinevatele arusaamadele tuginevaid kokkuleppeid konsensus. Kahtlemata on selle saavutamine omaette kunst ja oskus!

Head kolleegid,

kas teile ei tundu, et makstav hind erakonna jaoks on üldsuse silmis liiga kõrge selleks, et hajutada elamislubade skandaali ja IRL-i võimuvaidlusi?! Veerema lükatud pall hakkab ühel kenal Issanda päeval liikuma meie endi suunas ja üha tõusvas tempos, kui ta seda juba täna ei tee!

Mis on hind, mis paneb erakonna juhtpoliitikuid nii kallutatud otsuseid langetama ja selliseid sõnumeid edastama? Olgu siinkohal öeldud, et ka kodanik Priit Toobal, võrdselt pöördumise läkitajatega, omab põhiseaduslikku õigust osaleda poliitilises tegevuses.

Küsimus pöördumise läkitanutele: kas kodanikud ja poliitikud tohivad esitada argumenteerimata ja tõestamata otsustele vastuväiteid? Kas ongi nii, et mis ühele lubatud, see teisele keelatud?

Siit soovitus:

ära neela võõrast sööta, sest pole teada, kui kõrgel on ohtlik konks?! Usun, et muretsemiseks pole põhjust, sest Priit Toobal mõtleb alati tõsiselt Keskerakonnas astutud sammudele.

Veel tahan oma väikese arvamuslooga hajutada mõned kõhklused. Meie hulgas on neid, kes tahavad oma arvamust avaldada ja vaevuvad seda tegema. Ehk siis ei tasu arvata, et maakohtadest läkitatud sõnumid-artiklid on saatja ainult allkirjastanud ja tegelik autor on hoopis pealinliku päritoluga. Uskuge, ka maakad oskavad ja tahavad!

Aukohtu arutelu on siinjuures teema - seal tuleb kujundada kindel ja ühene seisukoht erakonna põhimõtetele vastu töötavate liikmete suhtes.

Keskerakonna siselisti ja Kesknädalale saadetud kirja põhjal

ÜLLE JUHT, Keskerakonna liige

Jaga |