Väärilisimad alustasid

See oli aastal 1980, kui Eesti 40 loovtöötajat, pannes kaalule oma töökoha ja elugi, nõudsid hästiargumenteeritud pöördumises, et  Nõukogude Liit lõpetaks Eesti okupeerimise. Tunnistagem, et juba üksi selline vaimujõud mingil määral kohutas ja üllatas võimureid, tekitas mõningat segadust Kremli ladvikus ning oli heaks alguseks meie järgmistele sammudele. Need olid meie inimesed. Oma rahva mured olid ka nende mured ning nad rõõmustasid koos meiega.

Sellist loovinimeste vaimujõudu vajab eesti rahvas edasielamiseks ka praegu, kus Eesti majandus ja poliitika on tõelises umbseisus. Valgustatuimad loovinimeste hulgast on end juba ilmutanud. Nimetagem neist professoreid Mati Hinti, Rein Veidemanni, Rein Ruutsood, Olev Rajut jt.

Meie intelligentsi teise osaga, nendega, kes vahivad kella ja panevad palgarahasid ja muid tasusid taskusse, on üldse imelikud lood. Meie tänane agressiivne poliitika on suutnud suure osa intelligentsist üle kavaldada. Neile makstakse võrreldes muu rahvaga kõrget tasu, aga vastutasuks nõutakse lojaalsust. Kas korruptsioon riiklikul tasemel? Haritlaste poliitilis-psühholoogiline töötlemine on ületamas nende endaksolemise kriitilist piiri ehk, teiste sõnadega, kui Andrus Ansip käsiks neil alla kirjutada nende endi surmaotsusele, on nad valmis sedagi tegema. Need inimesed elavad täna hästi, hõljudes Ansipi tõotatud  õndsuses maa ja taeva vahel. Nende jaoks pole praegu olemas ei majanduskriisi ega rahvast ahistavat poliitikat. Neil on kõik hästi ja nad ei tea Euroopas nimetada ühtki Ansipist paremat peaministrit.

Et ma poleks paljasõnaline – nendesamade maa ja taeva vahel hõljujate hulgast leiame ka need 80,  kes  viimaste presidendivalimiste eel olid lausliberaalide poolt osutatud ajal platsis. Ja pange tähele: nad ei seisnud mitte rahva poolel, vaid võitlesid rahva tahte vastu. Pööritasid valijameeste meeli ja nõudsid, et hääletataks Arnold Rüütli vastu ja Toomas Hendrik Ilvese poolt.

Küsin: kus on piir? Kus on vastutus? Tänapäev näitab, et pole ei esimest ega teist. Sotsiaalminister Maripuu eest, kes jättis ligi 7000 puuetega inimest mitmeks kuuks toiduta ja toasoojuseta, pandi vastutama ministeeriumi kantsler. Ei prokuratuuri ega kohut, küll aga alasti poliitika!

Elu ei seisa paigal. Uus noorus valmistub tegudeks ja vabaneb reformikate painest. Aga see kõik võib tulla alles homme. Täna aga on meie noorus veel võimulolijate poliitika meelevallas. Noorte tähelepanu kõrvalejuhtimiseks põletavatelt eluprobleemidelt püütakse neid tõmmata seksi- ja elunautimismaailma. Reformistide hääletoruna tegutsev  televisioon on otsast lõpuni täis tuubitud kerglast elu. Kas meie õppeasutused on valmis andma noortele nii hariduslikku ettevalmistust kui ka sotsiaalset närvi?

PAUL HANK, Antsla, Võrumaa

Jaga |