Otsustavad valimised Hollandis

2010. aastal sai Rutte peaministriks just Wildersi toetusel, kuid tänaseks on ta koostöö Vabadusparteiga välistanud. Põhjuseks on mitte niivõrd Wildersi kriitiline suhtumine islamisse, mida Vabaduspartei juht peab totalitaarseks ideoloogiaks (sellega kalduvad nõustuma tegelikult ka paljud liberaalid, kes ei väljendu lihtsalt nii käremeelselt), vaid varasem ebameeldiv kogemus. 2012. aastal viis Wildersi vastuseis kärpepoliitikale Rutte esimese valitsuse tagasiastumiseni. Toimunud ennetähtaegsed valimised andsid talle võimaluse peaministrina jätkamiseks, kuid usaldus Wildersi vastu oli kadunud.

Liberaalid olid Hollandis tugevad tegijad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, aga pärast seda domineerisid poliitilisel maastikul pikalt kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid. Eelmine liberaalist peaminister Willem Schermerhorn sai Teise maailmasõja järel aastaks võimule mitte valimiste tulemusel, vaid kuninganna valikul, et juhtida riik valimisteni. Rutte võidus nähti 2010. aastal ajaloolist läbimurret, mille Wildersi paindumatus paar aastat hiljem peaaegu nurjas. Seetõttu ei kaalu Wildersiga koostöö tegemist enam isegi tema endine koduerakond, rääkimata teistest jõududest, kellele ta on vastumeelne ideoloogilistel põhjustel.

Rutte esimeses valitsuses oli liberaalide partneriks konservatiivne Kristlik-Demokraatlik Apell. Teises sai selleks sotsiaaldemokraatlik Tööpartei, mis platseerus valimistel teiseks tegelikult ka 2010. aastal. Toona otsustas Rutte luua Vabaduspartei toetusel parempoolse valitsuse, kuid järgnenud ennetähtaegsed valimised ei jätnud selleks enam isegi teoreetilist võimalust.

Vahepeal on toetus Tööparteile kõvasti langenud, sest valitsuses domineerib ja koalitsiooni poliitikat määrab ikkagi rohkem Rutte paremliberaalne VVD. Uues valitsuses sotsiaaldemokraate tõenäoliselt ei ole. Samal ajal on tõusnud praegu opositsiooni kuuluv Kristlik-Demokraatlik Apell, mille reiting on kasvanud eriti kiiresti viimastel valimiseelsetel kuudel, jõudes peaaegu järele VVD ja Vabaduspartei omale.

Tugev poliitiline süsteem

Hollandis on kahekojaline parlament. Esindajatekoja kõik 150 liiget valitakse üleriigiliselt proportsionaalse süsteemi alusel, mis tagab võimalused parlamenti pääsemiseks ka väiksematele jõududele. Nii on seal praegu 11 erakonda, nende hulgas näiteks loomaõiguslased ja pensionäride erakond 50+, mis said eelmine kord mõlemad alla kahe protsendi häältest ja kaks parlamendikohta.

Parlamendi ülemkoja ehk Senati 75 liiget valitakse provintsinõukogude poolt hiljemalt kolm kuud pärast nende endi valimist, viimati 2015. aastal. Hollandis on 12 provintsi, mis kujutavad endast vaheastet kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel. Senaatorid ei ole täiskohaga poliitikud, vaid kogunevad kord nädalas, saades ainult veerandi Esindajatekoja liikmetele ettenähtud palgast. Nad ei oma õigust seaduseelnõusid algatada ega muuta, kuid saavad neid tagasi lükata.

Kuna VVD ja Tööpartei said 2015. aastal Senatis kokku ainult 21 kohta, siis on neid toetanud seal seaduste kinnitamisel vasakliberaalne Demokraadid 66 ning kaks väikest sotsiaalkonservatiivset, kristlikku erakonda, mis kuuluvad Esindajatekojas opositsiooni. See on muutnud mõnikord keeruliseks kokkulepeteni jõudmise, aga tasakaalustanud samas VVD domineerimist valitsuses.

Valimiste tulemus ei ole selge enne nende toimumist, kuid kõige tõenäolisemalt moodustavad Hollandi järgmise valitsuse VVD ja Kristlik-Demokraatlik Apell ning D66, millele küsitlused ennustavad nüüd paremat häältesaaki kui kunagi varem. Senatis jätkavad endale sobivates küsimustes valitsuse toetamist ka Kristlik Liit ja kalvinistide SGP.

Euroopa Liidust ei lahkuta

Wilders on lubanud korraldada Briti eeskuju järgides rahvahääletuse Euroopa Liidust lahkumiseks, aga kõik teised suuremad erakonnad on juba välistanud temaga koalitsiooni moodustamise. Seetõttu on Vabaduspartei võimalused Hollandis võimule tulla nüüd olematud, kuid erakonna tugev tulemus võib mõjutada aprillis Prantsusmaal toimuvaid presidendivalimisi, kus üheks favoriidiks on Rahvusrinde esinaine Marine Le Pen.

Tulevase valitsuse europoliitikast annab ilmselt parima ettekujutuse VVD põhjalik programm aastateks 2017–2021, mille sajast leheküljest on pühendatud Euroopa Liidule kolm.

"Hollandi jaoks on suurimad majanduslikud võimalused meid ümbritsevates riikides. Seetõttu oleme tugevalt vaba turu poolt Euroopas. Vaba turu jaoks on meil vaja avatud piire," rõhutatakse seal. "See annab meile töökohti ja heaolu. Aga avatud sisepiirid toimivad ainult siis, kui Euroopa välispiirid on hästi kaitstud. Eriti nüüd, kui need piirid on pideva surve all põgenike ja migrantide sissevoolu ning alalise terroriohu tõttu."

VVD valimiskampaania põhisõnum oli heaolu viimine kõigi hollandlasteni.

"Holland on raskest perioodist ränga tööga läbi tulnud. Nüüd seisab meil ees võitlemine, et hoolitseda selle eest, et igaüks tunneks, et asjad lähevad paremaks," teatas Rutte erakonna valimisreklaamis. "Minu sihiks möödunud aastatel oli tuua Holland välja raskest kriisist. Minu sihiks järgmisel neljal aastal on kindlustada, et me kõik selle vilju võiksime maitsta. Et me kõik hakkaksime tõesti tundma, et elu läheb paremaks."

ANDRES LAIAPEA,

vaatleja

[fotoallkiri]   RUTTE JA WILDERS. Kunagised võitluskaaslased, kelle koostöö on lõppenud. Rutte tunnistas jaanuaris ajakirjanikele, et ei ole Wildersiga juba kolm aastat pikemalt rääkinud.

Jaga |