Rahvatants võib olla palju enamat kui vaid tantsimine

Mitme põlvkonna eestlaste üks isikupärasemaid ja suurima missioonitundega rahvatantsujuhte on sündinud 14. mail 1937 Valgamaal Helme vallas.

Siinkirjutaja ei ürita teha kokkuvõtet Henn Tiiveli rohkem kui pool sajandit kestnud viljakast pedagoogitööst. Aastatel 1965-1967 koolipoisina Elva Keskkooli rahvatantsurühmas osalenuna tahaksin meelde tuletada energiast pulbitseva pedagoogi jõupingutusi selle nimel, et meist saaksid kultuursed, rühikad, elurõõmsad ja terved inimesed ning head tantsijad. Nende eesmärkide nimel valasime higi, tegime üldfüüsilisi ja ettevalmistavaid võimlemisharjutusi, nägime vaeva, ning saavutasime edu.

Kehahoidu aeti õigeks

Kuna Henn oli koleerilise iseloomuga maksimalist, siis ta käratses, kiitis, manitses, tegi ise kõiki harjutusi ette ja kaasa, kasutas õpilaste innustamiseks mõnikord vägagi krõbedaid rahvalikke väljendeid.

„Tüdrukud, vaagnast välja!" oli tema üks tollaseid hüüdlauseid. Sellise eesmärgipüstituse järgi võib Hennu pidada ka Eesti rahvatervise edendajaks, kuna „vaagnasse vajumine" toob endaga kaasa suure hulga kõikvõimalikke terviseprobleeme alates kõhu- ja seljahädadest ning lõpetades viljakusprobleemidega ja eluea lühenemisega. Peab nentima, et normaalsest suurem „vaagnasse vajumine", äravajumine rühis ja selgroo pikkuses on kahetsusväärselt paljudel juhtudel tänaseks tõepoolest aset leidnud, millimeetrites mõõdetuna igaühel erinev, kuid üldtendentsina siiski liialt suur - õpetaja manitsussõnad polnud paraku asjatult öeldud!

Parim sünnipäevakink aatemehele

oleks järgida tema aateid. Praktikas see tähendaks, et eestlased end igapäevaselt treeniksid ja saaksid rühikateks (end „vaagnast välja tõstnud") elurõõmsateks tantsuinimesteks elu lõpuni!

Eeldused Hennu 1965/66. aasta soovide täitumiseks on tänasel infoajastul oluliselt paremad kui pool sajandit tagasi. Viimastel aastakümnetel on Eestis õpetanud mitmed kõrgel tasemel Hiina ja India traditsioonilise tervisevõimlemise, võitluskunstide ja tantsude õpetajad, kuid idamaade traditsioonilise tervisevõimlemise, tantsude ja võitluskunstide ülesehitus põhineb valdavalt just loomulikele sirutustele-ringutustele, lüli-lüli haaval enda „vaagnast väljatõstmise" sirutusliigutustele, mille harjutamisele koos meditatiivse osaga pühendatakse palju aega. Kõik need ja samuti meditsiini- ja sporditeadustega lisandunud teadmised lubavad teha seniste prioriteetide ümberhindamist ka eesti rahvatantsu jaoks - tantsutrennide ja -seadete ülesehitamist tervistavate loomulike ja sisemiste liigutuste printsiipidest lähtudes. Ehk, piltlikult öeldes, mõnemillimeetrise pikkusega sisemised sirutusliigutused, sealhulgas kumerast „tiigriseljast" läbi sirutuse vaagnast väljatõusmine ja selle oskuse äraõppimine, peaks olema tantsija jaoks isegi tähtsam eesmärk kui mitmemeetriste vahemaade lihtsalt tantsusammudega läbimine mustrite ja kujundite joonistamisel tantsuväljakul publikule meeldimiseks ja esteetilise rahulduse pakkumiseks.

Jooksupolka eesti rahvustantsuks!

Esimesteks tantsusammudeks, mida Henn meile 1965/66. aastal õpetas, olid polkasammud, ja esimeseks tantsuks jooksupolka. (Mitte kaerajaan!) Ka on jooksupolka väiksemas ringis eesti rahvustantsuks juba kord olnud - 1930-ndate teisest poolest on teada, et Eesti omaaegsete suure rahvusliku vaimuga koolide - Hugo Treffneri poeglastegümnaasiumi ja Eesti Noorsookasvatuse Seltsi Tartu tütarlastegümnaasiumi (praegune Miina Härma kool) - ühispidudel oli traditsiooniks, et enne moodsate tantsude juurde asumist tantsiti kõigepealt jooksupolkat.

Miks ei võiks seda vana head kahe tollase sõpruskooli traditsiooni taaselustada kogu tänase Eesti jaoks!? Sest jooksupolka - jookse-jookse-hüppa - on mitte ainult lihtne ja meeleolukas, vaid ka väga tervistav!

Jooksupolkat on võimalik tantsida hiina tervisevõimlemise taiji võtmes, kui põlvetõstet sooritada tõukejala puusast läbi alaselja alates sabaluust tekitatud kumera „tiigriselja" väljasirutamise, mis on ühtlasi ka vaagnast väljatõusmise sirutusliigutus (mõnevõrra sama tunnetusega, kui tõkke ületamisel tõkkejooksus või jalaga enda ees palli löömisel või sarnaselt jalalöögi sooritamisele võitluskunstides).

Need, kes taiji kumera tiigriselja väljasirutamise võtmes jookse-jookse-hüppa sammudega ja laulusõnu kaasa ümisedes tööle ja koju ruttavad, sörkjooksu teevad, töökohal, koolipingis, kooriproovis, auditooriumi ees või mujal seismise, aga ka istumise ajal seda kas ideomotoorselt või väikeste liigutustega sooritavad, need tõusevad juba mõne nädala möödudes vaagnast välja ning vabanevad paljudest rühi-, selja- ja kõhuhädadest, stressist ja meeleolulangusest.

Selleks et jooksupolkat korralikult läbi kumera „tiigriselja" ning paljusid hiina tervisevõimlemise ettekirjutusi arvestades sooritada, vajab see taiji treenerite põhjalikke selgitusi, kuid rahvatervise edendamise nimel tasuks kõige selle nimel vaeva näha.

Ka annaks „jookse-jookse-hüppa" baasil luua Eesti spordivõistkondadele ja üksikesinejatele spordivõistluste jaoks võidutantse. Jooksupolka seade hiina tervisevõimlemise ja võitluskunstide võtmes võiks olla „spordisõdade" meie rahvuslike võidutantsude (eraldi seadena ka väärika ja humoorika kaotajatantsu) koreograafia aluseks, mille õppimine peaks algama juba noorena.

Ausammas innustava õpetaja seadumusele

Eesti kultuuriruumi ei kuulu isikukultus ja kellelegi elu ajal ausamba püstitamine. Küll on aga Henn inspireerivaks eeskujuks, et püstitada see kõikide jäägitult oma tööle pühendunud, suure missioonitunde ja endast palju andnud õpetajate ja treenerite austamiseks.

Loodetavasti ei võeta seda ebaviisakusena, kui panna pühendunud ja kõiki innustava õpetaja austamiseks mõeldud kuju teenima oma õpilasi edasi ka ausamba kui ikooni vormis - aitamaks meenutada ja järele teha õpetaja poolt ette näidatud liigutusi, järgimaks õpetaja esitatud põhimõtteid, keelde ja käske, kujutamaks ennast olema õpetajarollis ja seda kõigepealt iseenda jaoks.

Ikoonskulptuuri sisuks ja poosiks, mida jäljendada, võiks olla kujutis (momentvõte) tantsijast „jookse-jookse-hüppa" tantsimisel, mis on fikseeritud „hüppa" koha peal, hetkel, kus tõukejalg toetub põlvest veidi kõverdatuna maapinnale ja vaba jalg on põlvetõste-asendis ning käte liikumine jõudnud väljahingamise faasis naba või diafragma kõrgusele. Tegemist oleks hiina tervisevõimlemisest (Michuani stiili taiji) laenatud ühe soojendus- ja baasharjutusega - nn posti-seismisega ühel jalal; samal ajal tähelepanu suunamisega paljudele kehapiirkondadele ja hingamisele.

Sedalaadi ikoonskulptuur - koos vastava videoprogrammiga kuvaril ja harjutajat läbi veebikaamera peegeldava pildiga kas samas või teises kuvaris - peaks asuma miniatuurses vormis iga inimese töölaual nähtaval kohal. Näiteks arvuti kõrval koos veebikaameraga, mis kuvab peegli asendajana pidevalt pilti harjutaja asendist. Tuletamaks meelde „vaagnast välja" liikumise, justkui pideva altpoolt ülespoole liikumise ja pideva eneseregulatsiooni vajalikkust ka istumisajal.

Säärane ikoonskulptuur normaalmõõtmetes, n.ö statsionaarse kujuna võiks asuda mõne koolimaja juures, kus Henn on õpetanud. Väga hästi sobiks see tema kunagise töökoha - Elva vana koolimaja, praeguse põhikooli ette - muruväljakule, kust paistavad aula ja võimla aknad. Need on kohad, kust Henn Tiivel eesti rahvale tänasekski väga vajalikke õpetussõnu jagas!

TÕNIS SIIM, pensionär, Elva Keskkooli 1967. aastal lõpetanu

[KESKNÄDALA toimetuse poolset täiendust]

Entsüklopeedia 14. köites „Eesti elulood"

on kirjas, et koreograaf-lavastaja, rahvatantsupedagoog Henn Tiivel töötas 1955. aastast joonistamise ja tööõpetuse õpetajana ning rahvatantsujuhina ning lõpetas 1965. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Rahvatantsu õppinud Ullo Toomi juures, lõpetanud ENSV Rahvaloomingu Maja tantsujuhtide kursused ja täiendanud end Valgevenes ja Ungaris. 1966. aastast TRÜ rahvakunstiansambli treener ja 1979. aastast kunstiline juht.

ENSV teeneline kunstitegelane (1981).

Lõik Tartu Ülikooli rahvatantsuansambli ajaloost

Henn Tiivel tuli RKA-sse juba 1966. aastal, olles ühteaegu nii tantsija kui ka treener. Memme [Heljo Mikkel - Toim.] lahkumisel saigi Henn Tiivelist RKA kunstiline juht.

Töökad aastad. 1978-1991

Algas paljude reiside ja kontsertide periood: 1979. a. september Vilniuse Ülikooli 400. aastapäev; 1980. a. märts Saksa DV; 1980. a. juuli Moskva olümpiamängud; 1981. a. Eesti NSV tantsupidu ja VIII "Gaudeamus" Riias jne. Kõige eksootilisem esinemiskoht - 1988. a. jõuti Eesti kultuuripäevade raames Vietnami.

1980. a. kevadel tähistati RKA 35. aastapäeva, mille puhul anti kontsert Vanemuise kontserdisaalis. Üks RKA hiilgeperioode oli Tartu Ülikooli 350. aastapäeva aegu 1982. aastal, kui anti mitmeid kontserte ülikooli peahoone ees, Vanemuise kontserdisaalis ja staadionil.

Ansambli traditsioonidele lisandus langevate ehtede pidu oktoobris, kus hakati vastu võtma uusi liikmeid. Ennemalt löödi tantsijaid liikmeks haljaoksa õhtul, kuid nüüd leiti, et üks tõeline tantsija peab olema ikka aasta läbi tugevat trenni teinud, enne kui teda täieõiguslikuks ansambliliikmeks saab võtta. Traditsiooniks kujunesid ka treeninglaagrid kaks korda aastas - veebruaris ja augustis.

Uue rahvusliku ärkamisaja alguses oli Tartu Ülikooli rahvakunstiansamblil rohkesti kontserte ja esinemisi nii kodu- kui ka välismaal. Samas sai vabadus ansamblile mõnes mõttes saatuslikuks. Korporatsioonide ja seltside taaslubamine tõi endaga kaasa kaks tagasilööki - noormehed leidsid endale mujal tegevust ning ülikooli klubi oli sunnitud välja kolima oma armsaks saanud Tähe tn 3 hoonest.

Järgmised vahepealkirjad: Varjude aeg. 1991-1996. ja Ärkamine. 1996-2000.

Jaga |