Seitsme venna koolitee [15. osa]

Yle praktilise tegevuse eest vastutab juhtkond, kuhu kuuluvad tegevjuht, tema asetäitjad ja liikmed (neid on ka väljastpoolt kontserni). Huvitav ja mõneti ka loomulik on see, et Yle juhtkonnas oli esindatud Soome kõrgtehnoloogia lipulaev Nokia. 2001. aasta algul kutsus Nokia oma juhatusse Yle tollase tegevdirektori Arne Wessbergi. Tema oli ka kõiki Euroopa maade raadio- ja televisioonikompaniisid ühendava Euroopa Ringhäälinguliidu (EBU) president – esimest korda oli Põhjamaade esindaja ametipostil, kus tavaliselt istusid BBC autoriteedi najal inglise lordid. See oli suur tunnustus Soomele ja Wessbergile personaalselt. Ta on selle igati ära teeninud, sest, olles alustanud televisioonitoimetajana ja juhtinud mõlemat TV-kanalit, tunneb seda tööd läbi ja lõhki. Tunnen teda üle kolmekümne aasta. Inimesena on Wessberg hea suhtleja ja Eesti sõber. Tema suhtumine ja abi oli Eesti Televisioonile keerukatel 70.–80. aastatel väga oluline.

Ühesõnaga – Nokia kutsus oma juhatusse EBU presidendi.

Ärgem unustagem, et varem või hiljem seisab kogu Euroopa ees aastaid kestev raadio ja televisiooni digitaliseerimine. Avaneb uus turg, kus igasuguste „vidinate“ pärast läheb lahti karm võitlus, kus vend ei tunne venda. Digitaliseerimisega seonduvad probleemid tõusid pidevalt päevakorda EBU istungitel, mida juhatas Yle tegevdirektor, kes oli ühtlasi Nokia juhatuse liige.

Arvan, et on üldse arukas mitte elada ühepäevaperemeestena, vaid püüda kaugemale ette näha.

Kuidas asetuvad viimaste gallupite põhjal põhilised massimeediavahendid soomlaste päevakavas? Tulemus on üllatav ja mõtlemapanev. Esikohal on video oma kõikides vormides, teisel kohal asuvad ajalehed, kolmandal – televisioon, neljandal – tabloid-õhtulehed, viiendal – ajakirjad. Neist mitmeid kordi maas on raadio.

Siinse peatüki pealkirjaks pole juhuslikult valitud „Aken Euroopasse“. Eestile oli selleks aknaks Soome televisioon. Toonases Nõukogude Liidus oli vaid kaks territooriumi, kus sai regulaarselt vastu võtta kapitalistliku maa telesaateid. Üks oli Eesti NSV, teine Armeenia NSV – ameeriklaste telesaatja oli paigaldatud Ararati mäe otsa Türgis. Armeenia–türgi rahvussuhted on teada, ja Ararati telejaam töötas praktiliselt n-ö õhku. Ent Tallinn – see oli nagu välismaa. „Viru“ hotellis sai jälgida Soome teleprogramme ja all varietees vaadata revüütüdrukuid.

 Moskva ja Peterburi salarikkad ja võimueliidi võsud tulid siia pulmi pidama ja magusat „läänelikku elu“ maitsma, välismaalastega äritsema. Mõnegi praeguse prominendi ja tänase Tallinna, Peterburi ja Moskva miljonäri esimesed edukad valuutavahetused jt äritehingud said alguse „Viru“ hotellis.

Meil pole paraku tehtud ühtki tõsist uurimust, kuidas Soome televisioon kujundas ja avardas meie õppiva noorsoo maailmapilti, valmistas ette kiiret kohanemist uue iseseisvuse pakutud võimalustega. Alates Ungari sündmustest ja Poola „Solidaarsuse“ tegutsemisest oli Tallinn ainus linn Nõukogude Liidus, kus see kõik oli näha – tänu Soome televisioonile.

Oli üsna loomulik, et see tekitas võimulolijates närvilisi krampe. Eriti valusaks läks lugu pärast EKP Keskkomitee esimese sekretäri Karl Vaino visiiti Soome veebruaris 1983 NLKP delegatsiooni juhina. Soome press oli saanud kätte EKP KK büroo salajase otsuse vene keele õpetamise parandamise kohta ning lendas Vaino kallale nagu parv harakaid. Esitasid talle häbematuid küsimusi, ajasid lausa tigedaks. Kui Vaino tuli tagasi, läks Eestis lahti tõeline fennofoobia.

„Õhtulehes“ avaldati varjunime all tundmatu ajakirjaniku artikkel, kus Soome televisiooni süüdistati sihikindlas  ideoloogilises provokatsioonis FBI ülesandel. Selle väljenduseks olevat kokapapa Väiski lihareklaamid, mida näidatavat viimasel ajal üha rohkem.

EKP Keskkomiteest läks liikvele idee maha võtta kõikide Tallinna „magalate“ majakatustelt Soome antennid ning keelata teleateljeedes spetsiaalsete heliplokkide ja antennide valmistamine. Lõpetada tuli Soome programmide vastuvõtmine hotellides ning loomulikult kõikides koolides ja riigiasutustes.

Tolleaegne asepeaminister Indrek Toome sai ülesande kokku kutsuda kitsas nõupidamine selle ülesande täitmise võimaluste arutamiseks. Mäletan, kuidas istusime Toompeal Toome juures ümber laua: sideminister Arvo Kaldma, Televisiooni- ja Raadiokomitee tehnikadirektor Leiger Põldma, allakirjutanu ETV juhi rollis, televisiooniateljeede firma „Orbita“ esindaja. Me kõik saime aru, et lollust ei tohi teha. Ja nii otsisimegi Toompeal keset kõige raskemat stagnaaega arukat argumentatsiooni, miks nõutut ei tohi ega saa teha. Tundub paradoksaalne, aga nii see oli. Ju me ka neid põhjendusi leidsime, sest tobe idee hääbus ja selle juurde tagasi ei tuldud.

Ent löögi alla sattusid meie ETV ühissaated Yleisradioga. Olime 1982. aastal teinud esimese kogu Nõukogude Liidu televisiooni ajaloos hommikuprogrammi „Kukk kireb“ – peremagasini, mis läks otse eetrisse. Tõe huvides peab ütlema, et sellele andis õnnistuse ka Keskkomitee propagandasekretär Rein Ristlaan. Ütles vaid, et „kui midagi juhtub“, võime hakata kohe uut töökohta otsima. Ei juhtunud. Meil olid iga-aastased kerge ja klassikalise muusika otsekontserdid, noorteviktoriinid jne. Sidusime koos Soome televisiooni juhtidega need kontserdid sõpruslinnadega ja ajastasime need aprillikuusse, kui tähistati NSV Liidu ja Soome sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu aastapäevaga. Mässisime sellesse Soome – Nõukogude Liidu sõprusühingu. Ühesõnaga, tegime kõikvõimalikke jänesehaake, et ühised ettevõtmised elus püsiksid ka fennofoobia vohamise ajal. Elus nad püsisid. Algul oli ühiskontsertide nimi „Õhtutäht“, siis „Sõpruslinnade laulud“ ja paremate aegade tulles juba „Helisild“. Ehitasime silda. Kahju, et see kõik on tänaseks katkenud. Sest Yleisradio on meid keerukatel aastatel igati toetanud – küll tehniliselt, küll loominguliselt.

ENN ANUPÕLD

[fototekst]  Soome televisiooni süüdistati 1983. a. sihikindlas ideoloogilises provokatsioonis.Eesti kompartei keskkomiteest läks liikvele idee maha võtta Tallinna katustelt Soome antennid. Lõpetada tuli Soome programmide vastuvõtmine hotellides ning loomulikult koolides ja riigiasutustes.

Järgneb 

Jaga |