Põllumajanduse põhjalaskmine ei lähegi meelest

Üks talumees, kel lüpsilehm jäänud ahtraks, käinud mööda külasid uut piimaandjat otsimas. Polnud sobivat leidnud. Teised küsinud, et millist ta siis tahab. Mees vastanud, et lehm peab olema sama kirju kui Lennarti minevik ja laskma ennast sama hästi lüpsta nagu Eesti rahvas.

Kui Eesti Raadios anti rahvale võimalus avaldada arvamust oma presidendi kohta, vastas üks naishääl, et õige oleks panna Eesti hernepõldudele Lennart Merd kujutavad hernehirmutised – siis tuleks Eesti hernesaak Baltimaade suurim.

Teatavasti 1993. a. põllumajandusreformiga taastati palju talumajapidamisi ja ilmus talupidajate ajaleht „Eestimaa“. Ühel selle esiküljel oli ligi kolmveerandine pilt sellest, kuidas piitspeen Meri, pikk oda käes, istub kõhna hobuse seljas, Laar-paksuke eesli seljas järel. All oli kiri „Meri ja Laar sõidavad vaatama, kuidas talumehed elavad“.

Eesti Vabariik oli tollal pankroti äärel. Talumehele maksti piimaliitri eest üks kroon ja sedagi sai kätte mitu kuud hiljem. Polnud maaelu olnud niivõrd armetus olukorras ei Teise maailmasõja ajal ega pärast kolhooside moodustamist.

Muuseas, nõuka-aja lõpuaastail teenis Eesti kolhoosnik kuus rohkem palka kui linnatööline. Lisaks olid tal oma lüpsilehm, noorloom, sead-põrsad, lambad, kanad.

Ah jaa, kui Meri ja Laar talumeeste juurde olid ratsutanud ja nende olukorraga tutvunud, öelnud tark president: „Teil, mehed, tuleb niivõrd kõvasti tööle hakata, et veri küünte all!“

Kes veel julgeb öelda, et Lennart Meri polnud tark president?

EINO ALABERT, Jõhvi, Ida-Virumaa

Jaga |