Reformierakond viljeleb uudset tõuaretuspoliitikat

VILJA SAVISAAR,      29. oktoober 2003


Valitsusliit kavatseb kehtestada vanemapalga, mis seaduse vastuvõtmise ettekäändeks toodud laste juurdekasvu asemel sünnitab hoopis ebavõrdsust. Tegemist on Reformierakonnale iseloomuliku algatusega, mis on ebaõiglane tuhandete lapsevanemate suhtes ja kinnistab veelgi esimese ja teise Eesti kujundit meie ühiskonnas.
Vanemahüvituse seaduse vastuvõtmine Riigikogus loob olukorra, kus valitsusliit tahab kõigi maksumaksjate arvelt soosida niigi majanduslikult hästi toimetulevaid lapsevanemaid. Nii läheb ühiselt riigikassasse kogutud raha laste toetamise asemel hoopis väheste valitud vanemate autoliisingute ja majalaenude katteks.

Ometigi peaks riigi perepoliitika aluseks olema vanema asemel laps ning tema toetamise aluseks ei tohi olla lapsevanema majanduslik staatus. Reformierakond käsitleb vanemahüvitist kui lapsevanemal saamata jäänud tulu kompenseerimist. Hüvitise alampiirina näeb seaduseelnõu ette 2200 krooni ja ülempiirina kolme Eesti keskmist kuupalka ehk ligikaudu 17 000 krooni. Seaduseelnõu algatajad on märkinud eelnõu eesmärgina väikelaste kasvatamise väärtustamise, kuid on arusaamatu, miks ühed lapsed on eelnõu kohaselt Eestis ligi kümme korda väärtuslikumad kui teised.
See on täiesti väär lähenemine, sest riik peab väärtustama iga last.
Erinevad mittetulundusühingud ja lastekaitseorganisatsioonid on kinnitanud Riigikogu sotsiaalkomisjonile, et vanemahüvitise varieeruv suurus toob kaasa ebavõrdsust. Eesti Lastearstide Selts teatas oma pöördumises, et lapsed sünnivad ebavõrdsetes oludes ning riik ei tohiks neile rikkust ja vaesust omakorda hälli kaasa panna. Keskerakond pakub vanemahüvitise määraks kõigile lastele võrdselt 2400 krooni, mis on ligilähedane kuupalga alammäärale.

Mul ei ole midagi edukate lapsevanemate vastu, kuid vanemahüvitise sidumine vanema palga suurusega on käsitletav ebavõrdse kohtlemisena põhiseaduslikkuse mõttes, kuna vanemahüvitised makstakse välja riigieelarvest, mitte sotsiaalkindlustuse rahast.
Ühevanuste laste eri suuruses hüvitistega toetamine riigieelarvelistest vahenditest on ilmses vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga. Mille poolest on õpetaja või arsti beebi halvem ärinaise lapsest? Küllap on mõlema tita vanemad andnud oma tubli tööga ühiskonnale ühtviisi suure panuse, kuid neid ameteid on palgapoliitika erisuguselt tasustanud. Panna selle eest vastutus vastsündinud beebidele, on lihtsalt jõhker ja küündimatu.

Minu seisukohalt pole Eesti riik veel nii rikas, et hüvitada lapsevanemale saamata jäänud töötulu. Õiglasem oleks uuesti läbi vaadata peretoetuste süsteem, mille käigus tuleks tõsta aastaid naeruväärsena püsinud 150-kroonist lapsetoetust 1000 kroonini kuus. See oleks sama suur raha lapsele ühes kuus, mida püüdis saavutada nüüdseks manalateele läinud professor Aino Järvesoo. Talle oli eesti rahva püsima jäämine südameasi, mitte propagandarelv ega ühe kildkonna huvide eest seismine.
Kui kavandatavat vanemahüvitist saaks lapsevanem ainult 11 kuud, siis 1000-kroonist lapsetoetust maksaks riik kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Sellest ettepanekust võidab kaugelt enam lapsevanemaid, kui Reformierakonna viljeldavast uudsest tõuaretuspoliitikast.

Vanemahüvitise seaduse algatajad maalivad silmakirjalikult heleroosa tuleviku töötute, tudengite ja teiste vähekindlustatud lastevanemate ette, kes hakkaksid senise pisku asemel saama 2200 krooni. See kõik on tore, kuid mis saab aasta pärast, kui vanemahüvitist enam ei maksta. Vahed emapuhkuse hüvitise ja emapuhkusele järgneva universaalse lastetoetuse raha vahel on kõige suuremad Eestis ja Lätis.
Lapse vajadused aastate lisandudes teadupärast ainult suurenevad. Võib-olla tasuks riigil hakata aegsasti juurde ehitama lastekodusid, kus aasta pärast sündi leiaksid endale turvalise varjupaiga nooruslikust mõtlematusest või teadlikust rahahimust ilmale toodud lapsed.
Olgem ausad, küllalt paljud eluheidikud ei põlgaks joomahimu rahuldamiseks või uimastava süsti hankimise eesmärgil lapse sünnitamise vaeva.
Riik peaks ebavõrdsust külvava vanemahüvitise kehtestamise asemel ühiskonnas turvatunnet suurendama, kus inimesed ei peaks muretsema homse päeva pärast. Lastevanematele tuleks kindlustada töö ja leib lauale. Kõik lapsed peaksid saama riigilt võrdselt toetust, mis lubaks neil sõltumata vanemate töötasust kasvada täisväärtuslikeks kodanikeks. Ainult nii saame säilida riigi ja rahva.

On arusaamatu, miks ühed lapsed on eelnõu kohaselt Eestis ligi kümme korda väärtuslikumad kui teised.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)