Tugeva keskklassi teke vaid ajaküsimus

Keskklassi temaatika seostub eeskätt noorema põlvkonnaga. Neid ridu motiveeris kirja panema tänases Kesknädalas ilmuv Keskerakonna noortekogu juhi Siret Kotka kirjutis Eesti keskklassi olemusest.

Millises ühiskonnas soovivad noored elada 10–20 aasta pärast? Kui tihti nad selle peale mõtlevad? Erakondade noortekogud peaksid moodustama ühise ümarlaua ja tekitama avaliku arutelu, et diskussiooni kaudu püüda ühistele seisukohtadele jõuda.

Tugeva keskklassi teke vastab kõigi tänaste noorte huvidele, sõltumata parteilisest kuuluvusest. Noortel on vaja praegusest poliitilisest vägikaikaveost märksa enam keskenduda tulevikule, et tulevad põlved saaksid elada stabiilses ja õiglastel alustel toimivas riigis.

Loodan, et aktiivne ebaadekvaatsete ajalooliste paralleelide tõmbamine meedias ja välispoliitiliste sündmuste areng pole halvanud noorte soovi visandada elust kodumaal positiivne visioon. Selline tulevikupilt on vajalik, et elus vähe karastunud noored esimeste tagasilöökide korral kohe välismaale ei putkaks.

Usun ka, et mööduma hakkavad ajad, mil noorte tung saada ärimeesteks ja advokaatideks tulenes hirmust end väheväärtuslikuna tunda ning „alumisse kihti“ jääda. Üha enam noori eelistab asuda õppima ametikoolides, millest saaks tugeva keskklassi kasvulava. Lisaks rahale näivad noored üha enam hindavat turvalisusega kaasnevaid hüvesid.

Paraku oleme Reformierakonna juhtimisel tormiliselt kaugenenud „sadamast“, kuhu sai pärast taasiseseisvumist siht seatud. Väärarusaama levitamine, justkui muudaks jõukamate inimeste kihi suurenemine kogu Eesti edukamaks, on vastutustundetu. Ühiskonna tugevust tuleb hinnata nõrgima lüli järgi. Riik aga ei näi kuigivõrd olevat huvitatud selle lüli tugevdamisest. Alampalga ja kõigi sotsiaalsete garantiide sihikindel ülimadalas hoidmine ei võimalda tugeva keskklassi teket.

Oravate juhtimisel on lühikese aja jooksul ette võetud otsekui atendaadikatse meie majanduse vastu. See sarnaneb praegu atendaadis ellu jäänud Adolf Hitleriga –  mõlemad tudisevad ja on täis utoopilisi ideid, samas aga lagunevad koost ja on üsnagi juhitamatud.

Viimasel ajal siiski annavad mitmed märgid tunnistust üleminekuaja lõppemisest. Reformierakond on end alati esitlenud eliiti kuuluva luksusbrändina. Kuid nüüd suudab juba poliitikakaugegi inimene taibata, et „oravate“ eelistamine on läinud rahvale kalliks maksma. Viimased aastad on reformierakondlased üritanud järjekindlalt peale suruda veendumust, justkui elaks Eesti riik ja rahvas „või sees“. Mul ka on mulje, et üha enam vajume millegi sooja, pehme ja kleepuva sisse. Ent või see küll pole...

Lausvõlguelamine, priiskamine, luksusenautimine on üksnes pseudoväärtused. See tõde jõuab valusate isiklike kogemuste kaudu paljude perede teadvusesse. Eesti rahvas pole nii rikas, et endale kaua lubada  „luksuskaupa“ nimega Reformierakond.

Inglismaal mõnda aega elanuna märkasin Siret Kotka artiklist kahe riigi erinevusi. Inglismaal näivad õitsval järjel olevat just vanemad inimesed, kellest paljud toetavad sotsiaalse suunitlusega leiboriste. Eesti jõuka kihi andunud Reformi-pooldamine ja selgelt parempoolsete vaadete evimine on nähtus, mis peaks varsti muutuma.

Kuigi ma ei pea Inglismaad täiuslikuks, tunnetad seal elades siiski igal sammul korras süsteemi. Seda hoiavad ülal väärtused, mille kaitsmisega näevad vaeva nii meedia kui ka eri ühiskonnagrupid, sealhulgas n-ö tavainimesed. Kuna süsteemi võim on vankumatu, ei teki üldiselt jõukamatel inimestel „maast lahtikerkimise tunnet“ ega kiusatust süsteemi alustalasid proovile panna.

Eestis seevastu kipub kitsik riigieelarve vähendama kulutusi sisejulgeolekule, seega kustutama rahulikku kooseksisteerimist võimaldava süsteemi viimseidki häguseid piirjooni. See viib kodanike turvatunde miinimumini. Ja  „jõmmidele“ avaneb veel avaram tee end häbematult peale suruda ja õigust väänata. Tuleb ühiselt teha kõik, et  niigi välja venitatud õigus Eestis enam lõdvemaks ei muutuks, hakates sõltuma persoonide jõukusest, sotsiaalsest staatusest, tutvussidemetest jne. Õhukese riigi idee paratamatult soosib ebaõiglast persoonikesksust, mitte  süsteemikeskset tugevale keskklassile orienteeritud ühiskonda. Eestlastel kui kultuurrahval teeb see kahtlemata meele nukraks.

Majandusdepressioon kujuneb Eestile ilmselt uue tõusu alguseks. 20-aastane kogemustepagas iseseisvas riigis ja pealekasvanud teotahteline, arukas põlvkond suurendavad praegusele segadusele vaatamata usku meie võimesse tuleviku väljakutsetele vastata.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |