Peaministriks saab välispoliitika kaudu

Mart Ojasalu,      20. detsember 2006


Sõja kulg Lähis-Idas, Iraagis ja Afganistanis on raputanud kogu maailma.

Ka tilluke Eesti on aktiivne osaline selles tapamasinas, mis on neelanud juba sadu tuhandeid elusid. Kolumnist Ahto Lobjaka sõnul võitlevad vaprad eesti sõdurid edasi ka pärast USA lahkumist, n-ö. viimse poisini, sest püha ristisõda demokraatia nimel tuleb ju võita.

Keskerakonna läbimurret peaministritoolile on paljude aastate jooksul seganud, kui kasutada Gustav Naani leidlikke väljendeid, kihelkondlik sisepoliitika ja ligadi-logadi mõtlemine välispoliitikas. Kogu jõud ja aur on kulunud võitlusele vallavolikogudes, jättes väikeriigi valijate jaoks üliolulise välispoliitika vabatahtlikult EÜS-i poistegrupi kätte. Kohe mitte kuidagi ei tule ette ühtki keskerakondliku taustaga suursaadikut või Välisministeeriumi osakonnajuhatajat! Välispoliitilise dimensiooni vabatahtlik loovutamine tähendab tegelikult loobumist ka peaministritoolist.

Viimased sündmused sõjatandril ja maailma välispoliitilise paradigma põhjalik uuenemine on andnud Keskerakonnale hea võimaluse esitada uusi ja täiesti värskeid ideid, mis vastaksid uuele olukorrale. Tuleks avada kopitanud Välisministeeriumi aknad. Ministeeriumi peaks natuke tuulutama ja sinna uusi inimesi saatma. Keskerakond peaks kiiresti välja koolitama välispoliitikasse sobivaid noori ja need siis Välisministeeriumis tööle panema.

Murranguliseks sündmuseks sai välispoliitikas 1949. aastast võitmatu juudiarmee ränk lüüa saamine väikesearvulise Hezbollah' noorte poiste käest. USA tipptehnoloogiaga varustatud ja kosmosest ameeriklaste poolt koordineeritav Iisraeli armee lõhkes kui verd täis põis Hezbollah' rakettide otsas, kui kasutada Kafka metafoori, kallates vere ja rusudega üle Liibanoni külad ja linnad.

Täna ei suuda Patriot Act'iga suukorvistatud Lääne ajakirjandus enam varjata ülimat tõde: USA on kaotamas nii Iraagi kui ka Afganistani sõda, jänkide unipolaarne juhtroll on varisenud põrmu. Agoonia pikendamiseks väisab NATO peasekretär Eestit ja lunib, käsi pikal, uut granaadiliha. Isegi isamaalane Mihkel Mutt kahtleb NATO julgeolekugarantiides. Võimalik, et juba mõne aasta pärast suhtutakse Iraagis sõdinud palgasõdalastesse ka meil suure põlgusega.

Valimisteks lubatud suur palgatõus ja uus asfalt maanteedel ei kindlusta ka valimisvõidu korral veel peaministritooli. Sellepärast, et Eesti ei ole enam välispoliitiliselt vaba. Meie Euroopa Liidu liikmelisus annab võimaluse leida liitlasi vaid kindlates raamides. Saame tegutseda vaid meile ette kirjutatud piires. Ja kui veel ka kandev välispoliitiline idee puudub, saab tegelda vaid kihelkondliku võitlusega kinnisvara või pronkssõduri ümber. Meeldiva vahelduse ja erandi tõi Edgar Savisaare vapper sõnum: Eesti poisid jaanipäevaks Iraagist koju! See on hea loosung ja tal on palju pooldajaid nii meil kui ka Hispaaniast Soomeni.

Apaatia ja suur segadus Europarlamendi valimistel tõi Keskerakonnale vaid ühe saadikukoha. Seepärast on raske loota vaid Siiri Oviirile, kel on küll suured kogemused ja kes väga vapralt esindab Keskerakonna ideid Euroopa Parlamendis. Tore, et tal on tubli nõunik Ramon Loik, kes teeb suurepärast analüüsi tulevikupoliitika tarvis. Kuid sellest jääb siiski väheks. Keskerakonnal on tarvis uut ja tugevat välispoliitilist mõõdet. Valimistele tuleb minna kindlasti ka mõjukate välispoliitiliste loosungitega. Ligadi-logadi mõtlemine keskerakondlaste seas või apaatia rahvusvahelise elu suhtes annab kõik trumbid peaministritooli saamiseks taas reformerite kätte. Ansip ja Kallas on selleks pikka ja kõva lobitööd teinud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)