Eesti õpetaja ei taha süüa juustusarnast toodet

Kuulasin valitsuse ettekandeid palkade tõusust ja mittetõusust, hindade tõusust ja miskist müstilisest majanduskasvust. Jäi mulje, et on jälle mitu Eestit – üks, kus pannakse juhtide palkadele ülempiire, ja teine, kus peab hakkama saama sellega, mis rikkamast Eestist järele jääb.

Seega üks Eesti arvab, et teises Eestis elab aateline ja südametunnistusega kodanikkond – küll see teeb oma töö ükskõik millise palga eest! Minu jutt käib põhiliselt õpetajatest, sest ma ise olen õpetaja. Linnavolinikuna pean inimestele lahti seletama valitsuse iga trikitamise õpetajate palgapoliitikas, olles koolijuhina osavalt riigi poolt pandud lõppvastutajaks riigi tegematajätmiste eest.

Õpetajad töötavad niikuinii

Õpetajad teevad oma töö nii ehk naa ära. Eestis kasvanud ja hariduse saanud õpetajad tahavad aga saada Soome (loe: Euroopa Liidu) kolleegide omale sarnast palka. Kuidas meie riigil seda raha ei ole? PISA test näitab, et õpetajad rassivad ikka mitme mehe eest.

Kuidas see kunagine punane loosung oli: „Igaühele tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi.“ Nõukaajal oli vähemalt see tore loosung. Samuti ei usu ma, et ka politseinikud, arstid, tuletõrjujad jätaksid oma töö tegemata ja hülgaksid eestimaalase tema hädas.

Meid valmistatakse ette elama vaesustingimustes: suur poekett müüs hiljuti juustusarnast toodet. Nii oligi kirjutatud, ja hind oli väga soodne, s.t juustu hinnast ikka kõvasti odavam. Ostsin, proovisin, sülitasin selle surrogaadi prügikasti. Praegu veel ei maitsenud, aga paari aasta pärast… Näljasena… Miks mitte?

Riigis on õpetaja sattunud valimisse riigitöötajatest, kelle palk on madalam riigi keskmisest. Millegipärast võetakse seda loomuliku paratamatusena. Ei taha mõeldagi, kuimitu eurot kolme aasta pärast on ostukorvi hind; korteriüüridest, veest, elektrist rääkimata. See number võib olla üsna suur. Õpetaja „palgast“ muuks ei jätkugi.

Mulle tundub ka, et masu pole kaugeltki läbi: meedia kirjeldused meie olukorrast ja kõva jutt majanduskasvust ei vasta olulises osas reaalpildile, mida me ise ringi vaadates näeme.

Õpetajal pole palk, vaid toetus

Olgu, hakkame vaatame, kuidas tõsta õpetajate palka! Seaduses on öeldud, et palka makstakse reaalselt töötatud aja eest ja et ettemakseid ei teostata. Sõnastaksin termini ümber: õpetajale makstakse riigipoolset toetust, mitte palka. Paari aasta pärast oleks selle „palga“ nimi ellujäämiskomplekt, sest õpetajate palka saab tõsta ainult teisi õpetajaid vallandades, õppemakse kehtestades, õpetajate tööaega tihendades, s.t klassis olevate õppurite arvu kasvatades...

Hinnad tõusevad nii otse kui ka kaudselt. Palga/toetuse eest saab märkamatult kindlasti iga päevaga aina vähem osta. Märkamatult on muutunud toitumisharjumused, kultuuriürituste külastatavus jne. Olukorrad, mis tundusid igapäevased, on muutunud sündmusteks.

Aaviksoo reformide esimesel aastal

lubati õpetajate palka tõsta 20%. Kuidas saaks rahahulka suurendamata tõsta palka? Leiti viis: lühendame töötatud aega ja tõstame töö intensiivsust sama raha eest!

Selgitan. Kui ühe õppetunni pikkus on 45 minutit, siis 20% sellest on 9 minutit. Lihtsa tehtega saame tunni pikkuseks 45-9 = 36 minutit. Palk aga õpetajal jääb muutumatuks – selliseks, nagu riik määras. Olemegi sisemise reservi arvelt saanud tõsta õpetajate palka 20%. Talle makstakse sama palk töö intensiivistamise arvelt.

Samas jääks õpetajale iga tunni pealt 9 minutit lisaaega, millega ta saab luua lisaväärtust endale ja koolile, tasustamata lisatööna muidugi. Õpetajal, kellel on tundide normkoormuseks 24 tundi, tekib siis nädalas 216 loomingulist tasustamata lisaminutit, mis omakorda moodustavad 216 : 60 = 3,6 tundi. See on juba arvestatav tunnivaba tasustamata lisaaeg nädalas.

Ei saa märkimata jätta, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on täitmiseks kõigile koolidele, samuti riigieksamid. Riigi poolt soositud erakoolid muidugi käsivad oma lapsevanematel selle 9 minutit kinni maksta, ja nii saavadki erakoolide õpetajad oma palgatõusu kätte ja nende õpilastel jääb 9 minutit edu teiste, munitsipaalkoolide õpilaste ees. Ma arvan, et riik nii arvestabki, eesmärgiks munitsipaalkoolid välja suretada ja muuta need algkoolideks nagu esimese Eesti Vabariigi aegu (kuid siis olid teised põhjused).

Teisel Aaviksoo reformide aastal

hakkab surmavanker kiiremini liikuma. Ühe õppetunni pikkuseks on juba 36-st minutist 20% lühem aeg. Seega teisel palgatõstmise aastal oleks munitsipaalkoolides ühe õppetunni pikkuseks 36 – 7,2 = 28,8 minutit. Erakoolides ja kesklinnakoolides kästakse lapsevanematel see vahe jällegi kinni maksta, mida nad ka teevad. Nende lastel on tekkinud juba edumaa 16,2 minutit intensiivset õpiaega, võrreldes keskmiste koolide õpilastega.

Enamik keskmistest koolidest ei saa oma lapsevanemaid selliseks väljaminekuks sundida, lapsevanematel lihtsalt ei ole raha, ja nemad juba söövadki juustusarnast toodet.

Õpetajal tekib juurde 172,8 tasustamata lisaminutit, mis ongi tema palgatõus, sest ta töötab samavõrd vähem. See teeb siis 172,8 : 60 = 2,88 tundi.

Teist reformitud palgaga õppeaastat alustab siis munitsipaalkooli õpetaja 28,8-minutiliste tundidega, täites nii riigi poolt ette antud kriteeriume. Kuid õpetatava aine uus ajamaht ei paku aega õppeaine kinnistamiseks.

Õpetajal on nüüd tekkinud tunnivaba aega, mida käsitletakse palgatõusuna, 3,6 + 2,88 = 6,48 tundi. Koolinädal on äkki muutunud 4-päevaliseks ja täiskohaga õpetajatel on üks oma koolist tunnivaba päev, mida õpetaja võib kasutada kasvõi tasuliste järeleaitamistundide andmiseks. Eriti „ilus“ oleks, riigi poolelt vaadatuna, kui need järeleaitamistunnid toimuksid samas koolis, kust saadi „palgatõusuks“ oma koolist vaba päev.

Kolmas Aaviksoo reformide aasta

algab täiskohaga munitsipaalkooli õpetajal, kelle normkoormuseks on 24 tundi, 20% lühema õppetunniga kui teisel aastal.

Seega tunni pikkuseks on juba 28,8 – 5,76 = 23,04 minutit. Õpetajal tekkis juurde 138,24 tunnivaba lisaminutit, mis siis omakorda teeb 138,24 : 60 = 2,3 tundi nädalas.

Oleme jõudnud kolmanda reformitud palgaga õppeaasta algusesse. Riik on meilt ära tihendanud 3,6 + 2,88 + 2,3 = 8,78 tundi õpetamisaega nädalas, et mitte maksta lubatud palgatõusu, ja andnud rikastele õppuritele edumaad 21,96 minutit õppetunnis.

Kui nüüd võtta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted ette, siis tuleb munitsipaalgümnaasiumides kõik läbida ja ka omandada haridusena kolme õppepäevaga nädalas. Sellega saavad ju õiged eestlased hakkama! Kas aga võrdse kohtlemise printsiipon täidetud, nagu meie põhiseadus ette näeb, või on see põhiseadus natuke vildak?

Kindlasti ei ole palgatõus tööaja lühendamisega töö intensiivsuse tõstmise arvelt sellises mahus tark tegu. Kuid kus on alternatiiv? Ma tean vastust! Meie riigi tulevikule on silmus kaela visatud. Meie riik nõuab munitsipaalkoolide õpetajatelt kolmandaks reformiaastaks 8,78tundi nädalas tasuta orjatööd; orjatöö kasutamine on praeguses maailmas muide väga keelatud. Kusjuures riik nimetab seda palgatõusuks.

Õpetajate reaalpalk väheneb

Õpetajate reaalpalk nädalas väheneb (eelnevale analüüsile toetudes) tasustamata 8,78 tunnipalga võrra.

Riik defineeris õpetaja virisemise konkreetselt: ei mingit õppetundide normkoormust, ei mingit üldtööaega, vaid üks ametikoht 35 tundi nädalas nagu kantseleitöötajatel, mis võib koosneda 1–35 õppetunnist, palganumbrit muutmata, muidugi kooli eelarve piirides. Eelarve aga moodustub õpilaste arvust: põhikoolis keskmiselt 24 ja gümnaasiumiosas keskmiselt 32 õpilast klassis; nende arvude järgi arvutatakse optimaalne õpetajate arv koolis.

Siit tuleneb, et gümnaasiumiõpetaja tunnihind on 25% odavam kui põhikoolis õpetaval õpetajal. Miks? Munitsipaalkoolide õpetajate reaalpalk langeb ca 8,78 maksmata tunni võrra nädalas ... Kui tahetakse palk säilitada riigi poolt kehtestatud piires, tuleb umbes kolmandik palgafondist kokku pigistada ehk siis iga kolmas õpetaja töölt lahti lasta ja tema tööülesanded ära jagada, sest töömaht kolmandiku võrra ei vähene, hoopis õpetaja füüsiline kohalolek suureneb sama suurusjärgu võrra.

Kiiksuga inimesed

Õpetajaid on alati peetud sutsu kiiksuga inimesteks. Aga kas me oleme suisa nii lollid, et nõustume kinni maksma (sülitades õpilastele, aadetele ja professionaalsusele) Toompea veidrike unistuse – mingi sooja maa savannikooli vibuküttidest „õpetajatega“?

Mina defineeriks Teadus- ja Haridusministeeriumi motot nõndaviisi: „Mitte keegi siin, minu Eestis, kui mina, minister, pole seda määranud, ei tohi omada haridust, kui mina, minister, pole seda lubanud ja ette andnud õpetatava taset ja mahtu, sest see, kelle käes on võim ja vägi, see määrab endale järeltuleva põlvkonna päritolu ja nendele järelkasvajatele antava hariduse taseme ning selleks vajaminevad vahendid...“

Olgu see moto põhiseaduses kirjeldatuga võrreldes pisut teistsugune, aga kui rahvas „väga tahab“, muudame seda „Teie Põhiseaduse“ sõnastust, ja seda juba järgmisel istungil, sest meil on president, kes õiges kohas alati „säutsub“.

Ainuke nõrk koht selles valitsuse praeguses genotsiidiplaanis on järjest tugevnevad omavalitsused, kes saavad ilma riigi rahata ehitada ja avada koole ning palgata ise õpetajaid oma koolidesse tööle. Suure algustähega Õpetajad on saadaval igasse maakonda, kus mingilgi määral saab oma siseasju otsustada riigi rahakotist sõltumata.

Omavalitsused, kes suudavad õpetajate, arstide, päästemeeste jne palgatõusud välja vedada, ongi võitjad. Las statistikud lihtrahva hullutamiseks arvutavad riigi arvestuslikku majanduskasvu – õpetajate reaalpalgad on nädalas 8,78 tunni võrra langenud, s.t kuus kokku 4 x 8,78 on 35,12 tasuta/palgata töötundi.

Siit järeldus: kui õpetaja tahab kätte saada oma palgatõusu, peab ta varastama 35,12 tundi kvaliteettööaega kuus. Või siis riik eeldabki, et palgatõusu nime all õpetaja ei märka, et teeb kuus terve nädala tasustamata tööd.

MÄRT SULTS, Kopli Kunstigümnaasiumi direktor, Tallinna linnavolikogu liige

[fotoallkiri]

TÖÖTASU: Märt Sults kirjutab, et meie õpetajad tahavad saada Soome kolleegide omale sarnast palka. PISA testide tulemused ju näitavad, et õpetajad rassivad ikka mitme mehe eest. Fotol Ristiku põhikool Tallinnas.

Jaga |