Lõputud reformarlikud reformid pole lahendus

 Võimuliidu säilitamise tahet väljendab ka Sotsiaalministeeriumis toimunu – sotsiaalminister astub “kangelaslikult” tagasi pärast seda, kui Riigikogus ministrile umbusalduse avaldamine ebaõnnestus. Piltlikult öeldes, sõjaolukorras tähendaks see, et vaenlase kuulidest langemine on vääritu – kui juba surm, siis ainult omade käe läbi.

Sotsiaalministeeriumi tegevus (või tegevusetus?) sunnib ka maavalitsusi ning kohalikke omavalitsusi mõtlema, kelle huvides niisugune tõmblemine käib.

Üks konkreetne näide. 1. juulil 2007 taasavati Tõrva haigla, mis tagab statsionaarset hooldusravi ja osutab hooldusteenust. Oleme sellega saanud vett ja vilet tunda mitu korda. Kõigepealt, haigla suleti „lõplikult“ 1. juulil 2001. Enne seda, alates 1994. aastast käis pidev “reformimine” – voodikohti vähendades.

Päris lõplikult põhjustas haigla sulgemise Haigekassa Kagupiirkonna puudulik rahastamine, mis välistas statsionaarse arstiabiteenuse osutamise Tõrvas. Tulemust ei andnud ka läbirääkimised Valga haiglaga. Maakonna arengukava ei näinud ette Tõrvasse hooldushaiglat. Samal seisukohal oli ka Sotsiaalministeerium, kuna mäletatavasti viidi ellu “masterplaani” (2000. aastal Rootsi tervishoiuspetside koostatud “Hospidal Master Plan 2015”).

“Masterplaanis” keskenduti ainult aktiivravivõrgu ümberkujundamisele, jättes hooldusravi vajadused tähelepanuta. Ettepanekute tegemisel lähtuti ainult arstiabi kvaliteedist ja majanduslikust otstarbekusest. Olemasoleva haiglavõrgu säilitamisel ei arvestatud võimalikke regionaalhuve.

Maakonna hooldusravivõrgustiku arengukava aastateks 2005–2015 valmis 2004. a. ning selle kinnitas 4. veebruaril 2005 Valga maakonna arengunõukogu. Kavale, mida hakati kohe uuendama, andis maavanem kooskõlastuse 25. oktoobril 2006.

Arengukavas seisab, et statsionaarset hooldusraviteenust on otstarbekas osutada vähemalt 20 voodikohaga üksuses. Teisalt on otstarbekas viia see teenus inimestele võimalikult lähedale, säilitades majandusliku mõttekuse.

Arvestades omavalitsuste tulevast ühinemist ning lähtudes põhimõttest, et Valgamaal on kolm tõmbekeskust (Otepää, Valga, Tõrva), oleks otstarbekas jätkata statsionaarset hooldusravi kolmes piirkonnas. Sel juhul tagame kõigi piirkondade elanike võrdse kohtlemise ning toome teenuse klientidele võimalikult elukoha lähedale. Majanduslikult efektiivne üksus tekiks, kui 20 hooldusravi-voodikohale lisanduks 34 hooldekodu-voodikohta.

Vaja on, et abi oleks järjepidev ning et hooldus- ja õendusabi osutataks integreeritult.

Tänaseks (juba jälle – kaks ja pool aastat hiljem!) nõuab riik uuesti, et maakonna hooldus- ja õendusabi võrgustiku arengukava on vaja muuta. Nüüd lähtutakse hooldekeskuste planeerimisel mitte väiksemast voodikohtade arvust kui 75, sh ööpäevaringseid õendusabiteenused osutavas üksuses olgu vähemalt 25 voodit.

Voodikohtade arvu tõstmine on väikehaiglate sulgemise pikas ahelas “tõhusaim vahend”. Ometi oleks vaja toetada väärikat vananemist tervishoiu- ja sotsiaalteenuste tugevama sidumisega. Seda saab kõige paremini teha just oma kogukonnas, inimeste kodu lähedal, mitte aga suurtes “kombinaatides”, senisest elukeskkonnast kaugel.

Peaks juba aitama hooldusravi arengukavade sagedastest muutmistest, sest see ei taga inimestele vajaduste ja soovide kohast abi neile harjumuspärases keskkonnas.

Olgu ka kohapealset otsustusõigust!

AGU KABRITS, Tõrva linnapea, Valgamaa

[fotoallkiri]  VÄÄRIKAS VANANEMINE VÕIMATU: Agu Kabrits kirjutab, et voodikohtade arvu tõstmine on väikehaiglate sulgemise pikas ahelas "tõhus" vahend - nii saab kodupiirkonna haiglast kergemini lahti. Ometi oleks vaja toetada väärikat vananemist tervishoiu- ja sotsiaalteenuste tugevama sidumisega.

Jaga |