Seitsme venna koolitee (X)

Esimene mahepõllumajanduse agar arendaja oli kaugel Ida-Soomes asuv Suomussalmi vald, kes uhkelt nimetab end ökovallaks. Suomussalmi on suuruselt võrreldav mõne Eesti maakonnaga: seitsmendik Eesti territooriumist, elanikke ligi 14 000 (neist 6000 vallakeskuses), ühist piiri Venemaaga 151 kilomeetrit. Kakskümmend aastat tagasi läks siin ökomõte liikvele, asutati soliidne tegevuskomisjon. Olen seal käinud korduvalt. Ökovalla idee puudutab igaüht, sest see peab vastama küsimustele: milline on eluväärtuste järjestus tulevikus? kas hävitame looduse või suudame elada loodusega kooskõlas?

 Ka Suomussalmist läksid nooremad ja tervemad suure murrangu aastatel tööle lõunasse, linna või Rootsi – parema palga järele. Nüüd on selged märgid, et maalt põgenemine on muutumas maale põgenemiseks. Kaugenemine loodusest, kippumine kiirustava, üksteise kukil elavate inimestega kivilinna saastatud õhku ei toonud mõnelegi sisemist rahuldust. Oma projektis suomussalmilased leiavad, et on tarvis julgust, ettevõtlikkust, organiseerimist ja raha. Nad ise on valmis kandma vastutust praktiliste asjade korraldamise eest. Vallas  on piisavalt vaba maad ja loodus on pungil kapitali: metsamarju, kalu, kasemahla, ravimtaimi. Kogu asi on vaid selles, kuidas see rikkus muuta rahaks loodust kahjustamata. Siin leidub kõike: puid, põtru, vaatamisväärsusi turistidele, traditsioone, kohalikke roogasid. Ainult siin tehakse särjepirukat ja hautatud särjepada, pannakse seda kala purki ja saadetakse välismaalegi. Pohli ja mustikaid on metsad täis ning vallakeskuses on moodne konservitehas, kus tehakse mahla ja pannakse seeni purki. Metsades on kõikvõimalikke jahiloomi ning iga peremees on ka jahimees. On taluturism, on valla turismiteed ja -majad. Ettevõtlikkusest räägivad vallakeskuse (see kannab toredat nime – Ämmänsaari) ettevõtted: poed, hotellid ja matkamajad, nüüdisaegne kümblushotell, jahipüsside remondi- ja reguleerimistöökoda, suur piima- ja juustutööstus, ehitusmaterjalilaod, tehakse mööblit.

Maailmas laialt tuntud mööblivabriku Ikihonka tegevdirektor Mauno Mattila rääkis mulle, kui raske oli algus – vahepeal oli pankrot silme ees. Kuni 1975. aastani otsustati spetsialiseeruda vaid männipuust kontorilaudade ning kodudesse sobivate söögi-, nurga- ja elutoalaudade tegemisele. Neid on igas mõõdus ja välimuses, saab tellida oma soovi kohaselt. Eksporti läheb üle 90% toodangust. See 130 töötajaga tehas on olnud valla suurim tööandja ja maksumaksja.

Suomussalmis tehakse ka kokkupandavaid suvilaid ja saunu, on väikesi ehitusfirmasid, puurkaevutegijaid, betoonivabrik, autokool, nahatöökoda, raamatupood, leiva- ja kondiitrivabrik, mitu pangakontorit, ostukeskus, autoremondikojad ja varuosakauplused.

Siin on ka ettevõte, mida pole näinud kusagil mujal Soomes. Selle reklaam kõlab nii: „Müüme katusesoojendusega koerakuute ja mesilastarusid! Need on tuuletõmbuseta, soojad, ruumikad, hõlpsad puhastada, hinnalt vastuvõetavad.“ Jah, ettevõtlusel pole piire – on vaid tarvis müüvat äriideed!

Põllumehed kasvatavad ökokartuleid, -maasikaid, -juurvilju ja -aedmarju. Ilma keemiata – väetis tuleb laudast ja kulgeb loodusest lauta tagasi. Ruumid saavad soojaks hakkepuiduga – siia ei sõida õliautod ega kivisöekoormad. Ainukese suure maailma leiutisena on siin pruukimisel elekter, sest see paneb riistad käima. Ja muidugi läheb vaja kütust autodele ja traktoritele. Hobuseid peetakse ratsutamiseks ja kirikussesõiduks. Nõnda elatakse Soome esimeses ökovallas – Suomussalmis…

Nüüd  on oldud üle 10 aasta Euroopa Liidus, kuid euronõuded pole talunikke ahistanud. Turismitaludes ja külapoekeste juures on endiselt tuttavad puitmajakesed. Ainuke, mida tõsiselt kontrollitakse, on vee puhtus.

Praegu saab see Kirde-Soome kant EL-i sihttoetust, mida antakse mahajäänud piirkondadele. Toetamistingimuseks on see, et tulutase oleks alla 75% EL-i keskmisest. Soome selles osas elab praegu miljon inimest ja piirkonna neli maakonda said 2000. aastal EL-i toetusi sadu miljoneid eurosid. Nüüd kardetakse, et uute liikmesmaade juurdetulek alandab tunduvalt EL-i keskmist tulutaset, sest 90% liikmekspürgijate rahvast elab aladel, mis peaksid saama seda toetust. Kuna EL-i rahakott ei ole põhjatu, võidakse Soomes senisest toetusest palju vähem saada või sellest koguni ilma jääda.

Majanduskomisjoni analüüsivas prognoosis oli mitu huvitavat oletust – mõned Soomele rahustavad, teised murettekitavad. Konkurents ägeneb eriti toiduaine- ja tekstiilitööstuses, ehituse ja teeninduse sfääris, sest praegused põllumajandustoetused olid määratletud vaid 2006. aastani „Agenda 2000“ leppes.  Käivad uued, eriti rasked läbirääkimised. Positiivsena näeb majanduskomisjon uusi perspektiive Soome metsatööstusele ning side- ja tehnoloogiasfäärile. Lõppjäreldus on kahtlemata realistlik ja paikapidav – Euroopa Liidu laienemise kogumõju Soomele on raske ennustada, sest pole teada, kui laialt ja kuidas EL-i eelarvest toetatakse.

Soome ametiühingujuhid on seisukohal, et EL-i idapoolse laienemise mõju Soome tööstusele on tugevasti alahinnatud. Nad on seisukohal, et majanduskomisjonis ei prognoositud mõnede uute liikmesmaade, eriti Eesti, muutumist maksuoaasiks, mis oluliselt mõjutab Soome heaoluteenuste rahastamist edaspidi. Nende meelest pole arvestatud 5–10-kordseid palgavahesid ning uute liikmesmaade majandusstruktuuri muutusi, mis vabastab rohkesti tööjõudu põllumajandusest ning vananenud tööstusest.

Soome kõige arvukama ja mõjukama ametiühingu, Metalliliidu esimees Erkki Vuorenmaa oli seisukohal, et 7–10-aastane üleminekuaeg tööjõu ja teenuste vabal liikumisel on vajalik. Tema arvates ei soostu soomlased, et Soome tullakse sotsiaal- ja töötuserahade saamise sooviga – kodanike tahte vastaselt läbi surutud ittalaienemine pöördub EL-i vastu. Vuorenmaa leiab, et ettevõtjaid ei tohi asetada erinevatesse tingimustesse, sest näiteks Eestis pole üldse kapitalimaksu ning ka muu maksusüsteem erineb Soome omast. Ta oli kindlal seisukohal, et uutest EL-i maadest ei tohi saada töölepingutest, tööseadusandlusest ja töökaitsest vaba tax-free piirkonda EL-i sees. Sellel võib olla  ka üsna ebasoovitavaid sotsiaalseid tagajärgi.

„Kui oodatud asjad ja ebasoovitavad inimesed asetatakse poliitiliselt üksteise vastu, on tee rassismile lahti,“ arvas üks teine ametiühingutegelane, ja tema polnud oma arvamuses üksi.

Järgneb

 ENN ANUPÕLD

Jaga |