Tulevikuvarjud

LEONHARD ÕUNAPUU,      17. september 2003


Kesknädal leiab, et praegusel ajahetkel võiks Leonhard Õunapuu ebatraditsioonilises võtmes antud vaade meie ajaloole laiemat huvi pakkuda ning mõtiskleda panna.

Nende tallinlaste arv on päris suur, kes uude aastatuhandese jõudnutena mäletavad kolmkümmend viis päeva enne Teise maailmasõja puhkemist ehk 1939. aasta 27. juulil ühe võika ja ülimalt halva tähendusega loo rahva hulka jõudmist.
Selle päeva ennelõunal jutustasid kuues-seitsmes Tallinna kohvikus põhiliselt abielupaaridest külastajad, kuidas üks juut meelitanud eestlanna Viru tänaval asuvasse hotelli Euroopa. Seal võõrustanud ta naist hea ja paremaga, samas aga manustanud talle unerohtu ja seejärel kasutanud kurjasti ära. Naine leitud puruks näritud huulte ja rindadega.
Infovahendid keeldusid kombekalt kodusid inetustega häirimast. Nii ei pääsenud kõnealune hotellijuhtum ajakirjandusse, olgugi et saja neljakümne tuhande elanikuga linnas ilmus viis päevalehte. Möödaniku pommuudis levis vaid rahvasuus.
Kahjuks kaua orjuses, teiseks valedeta ühiskonnas elanudd inimesstes ei tärganud mõte, et hotellijuhtum võib olla üksnes

Saksa järjekordse hiidkomejandi

avatakt. Ja vaat! Õige pea ulatus nende esituslava Nordkapist Elbruse suunal Kürenaikasse (seal on Aafrika kõrbe end tapma tulnud lolli valve mehe mälestusmärk, mis koostub kümnest tuhandest tankimoottorist), edasi Cherbourgi ja Bergenisse. Juutidele kui riigita rahvale ja eestlastele kui sõjategevusega juriidiliselt sidumata rahvale langes osaks statisti roll - laske end sihitult tappa! Saksa propagandaministri Joseph Goebbelsi üks tuulest tõmmatud stsenaarium rakendus meie kohvikuagitaatorite ja venelaste poolt närvi aetud hulkade toel hiilgavaid tulemusi andes
Saksa sõjamasina Tallinna saabumise üheksandal päeval seisin tunde Pääskülas teeharul, lootes, et pääsen juhusliku sõidukiga edasi. Aegamisi astudes, kaks suurt vineerkohvrit turjal, saabus sinna keskealine juut. "Meie rahvas läheb nüüd Harkusse," ütles ta mulle ilma sissejuhatuseta. Läki temaga kaasa! Juut soovis osta kuskilt talust paarkümmend kanamuna ja väheke liha. Esimeses talus astus noore peretütre ette kogukas vend ja deklareeris - juudile me ei müü! Teises talus mõõtis aastais perenaine juuti pilguga korduvalt ülalt alla ja eemaldus sõna lausumata. Üks etteaste kuue miljoni tegelasega tragöödiast! Kolmandas ja neljandas talus teostasin ostu juudi eest ise. Teede lahknemisel ütles ta mulle hulga õnnistussõnu. Põrguteel ei loobuta lootustest! Mõne nädala möödudes kuulsin, et SS-Brigadenführer und Generalmajor der Polizei Doktor Stahleker lasi lõpu teha Harkusse kogunenud juutidele.
Ajaloohuvist vaevatuna külastasin neli aastat hiljem esimest talu, mille õuele me juudiga olime astunud. Peretütar sammus kõrrepõldu kündes kahehobuse saha taga. Uus okupatsioon oli andnud maaelule sellise näo. Vennast kõneles ta niiskunud silmil: "Keelasime teda sakslaste teenistusse astumast … Kuid teda meelitas ülereklaamitud riigiamet. Ta oli algul Harkus juutide laagris valvuriks … Varsti saadeti ta Venemaale. Mis enam salata … Kui ta puhkusele tuli, küsisin temalt, kas nad lihtsaid inimesi ja juute ikka veel maha lasevad. Ta ütles, et tuleb ette!"
Mõeldes Eestis toimunud tuhandete juutide hukkamisele ja et meie kaotused polnud maailmamõõtmeis suhteliselt väiksemad nende omadest, tekib soov korrata kulunud küsimust: kas meie see-aegsed tegelikkust imepäraselt käsitleda osanud juhid ei pidanud riigis sõja eel täheldatud iseäralikke juhtumeid sedavõrd halvaendelisiks, et oleks kodanike tähelepanu ekstra nendele juhtinud? Ühest vastust ei ole! Mida võis valitsus parata, et igal suvel askeldasid siin tavaliste ekskursantidena ringi Saksa sõjakoolide kursandid? Ilmselt tutvusid nad

tulevaste lahingupaikadega.

Nad koostasid referaadi iga valla majandusliku tegevuse kohta. Näiteks võitjatena Eestisse saabunult oskasid nad kohe ära viia siinkirjutaja koduküla veski saekaatri. See oli Saksamaal valmistatud ja kõlbas Idarindel barakkidele ja punkritele laudade saagimiseks. Kui aga Virumaal oli vangistatud NLiidu nadi väljanägemisega salakuulaja, siis lausus Laidoner talle tehtud ettekande peale: venelastel asjad ei parane! Kaks aastat hiljem baaside rentimist arutades asetas venelaste esindaja nagu umbropsu sõrme kaardil Ämarile … Laidoneril vajus suu lahti, sest ta ei teadnud, et seal katab paeplatood vaid samblakiht, mille ära pühkimise järel on valmis ideaalne lennuväli.
Nurka surutuna ja kolme suurvõimuga virtuooslikult zhongleerides tähendas president Päts nende spioonide ja agitaatorite kohta: las toovad riiki raha ja kulda! Nood olid küll ülima hoolega valvatud, kuid siiski õnnestus neil kedagi ära osta ja panna Goebbelsi eeskujul kas või üht ühiskonda halvustavat lauset kordama.
Milline sünguse vari laskus Pätsi näole, kui talle ette kanti, et Tartu õpetajaskond (seal oli löögijõuline Kominterni koondis) pole enam suuteline aatemeelset Õpilaslehte välja andma. Kummalisel kombel läksid igal nädalal ilmunud ajalehe funktsioonid üle Tallinna Punase Risti kord kuus ilmuvale ajakirjale. Seda asus toimetama maalt, teisest Kominterni pesapaigast toodud õpetaja. Vabariigi aastapäeva tähistavas numbris avaldas ta jutukese, et Eesti jäänuks iseseisvaks kuulutamata, kui puskarit pruuliv külamees poleks pealinna poole tungivaid sakslasi märgates ehmunud ja enne pagemist ähmispäi meskikatla alla puid lisanud. Katel aga lõhkes ja sauna laialilendamist pidasid sakslased kahurimürsu lõhkemiseks ning kükitasid seepeale iseseisvusmanifesti ettekandmiseks vajaliku tunnikese hirmunult maanteekraavis. Kuidas taluda

taas tulevikuvarjude

kontrastsuste keskele sattumist? Kas tuleb küsida, kui pikk on uue tragöödia esimene vaatus, mis etendub globaalsel laval, kus esinejateks on soomlasist marionetid, kes näitavad, mil moel nemad ja ajakirjandus oskavad eestlasi mõnitada. Me mäletame, kuidas Moskvale löögivalmidust demonstreerivad Soome politseinikud ja ministrid sinna jäänud eestlasi püüdsid ning venelaste kätte andsid. Samal ajal käivitus väliseestluse ja hõimluse (keelatud sõna) tõrjumine kolonisaatorite juhiste järgi - suguharud peavad vaenutsema! Nii on kolmandail hõlbus neid paljaks varastada! Soome asjameeste alatused küündisid ÜROsse välja. Stalinist rohkem hellitusnimesid omanud isake Mökkonen hüüdis meile: olgu onni teile jääv! Tema paljastamine Kremli käsilasena võttis mehelt mälu ja kõnevõime. Issanda karistus!
Hilisemad sama nadi päritolu ja maneeridega tippmehed on käinud siin nii pimestustööd juhendamas kui pabernukkude-erakondadele finantse vahendamas. Olles omaaegse kõige kangelaslikumalt võidelnud rahvana üliedukalt läbi teinud seks- ja vodkarevolutsiooni, kuid okupatsioone nägemata, ei tekita nendele muuseas häbi Tallinnas ülal pidada sellist instituuti, mille abil pole meil aastate jooksul õnnestunud selgusele jõuda, miks Soome eest sõdides langenud eestlaste luud-kondid roogiti Hietaniemen sõjaväekalmistult välja? Ultranatsionalism või superleninism? Lahe taga kuuleb võrdselt diskussioone nii kommunistliku ideoloogia noorendamise kui eesti naiste andumisvalmiduse üle. Nende majandusajakiri pidas vajalikuks kuulutada, et meie tulnukad on eestlastest ja nendestki usklikumad. Kahetsevad vist, et Stalini poolt nendele Siberis varutud hauaplatsid jäid kasutamata. Nüüd ahvatlevad kõikmõeldavad Lääne pakkumised. Muuhulgas suutis üks neeger 600 soome naist HI-viiruse nakatada, meil oli ta saak sada korda väiksem.
See pole pelgalt juhus, et viimasel ajal kasutatakse ära Soome kaltsak-intelligentsi esindajad meie ammu surnud riigimeeste biograafiate kokkuseadjatena-luuluritena. Näiteks nood isendid seletavad väheste dollarite eest, et meie president olnud mõrvatööde organiseerija, selle kõrval ta ei tegelnud rahva elu-olu korraldamisega, küll aga lasknud ennast ringreisidel ülipidulikult vastu võtta. Kõik pea peale pöörata! Nii jäetakse ütlemata, et ta amnesteeris isegi kommunistid, kelle Venemaale läinud-jäänud kaaslased seal 1937. aastal viimseni maha notiti. Seda ei mainita, et Pätsi initsiatiivil osutusime Euroopas esimeseks riigiks, kes tõi organiseeritud korras (erirongid Poolast) sisse võõrtööjõudu. Riigi kulul toodi tagasi väljarännanud Brasiiliast ja Mongooliast. Soomlasist toimetajate kari salgab ka selle maha, et saatusesügisel pöördus Päts Soome valitsuse poole, kuid ministrid olid kõik Helsingist maale sõitnud. Kas loodeti, et nii pääseb alistuma sunnitud Eesti baasidest startivate NLiidu lennukeilt heidetavate pommide eest?
Sedapuhku Soomest kogutud nadide poolt pakutav sõnavara ei ületa lumpeni oma, kuid matsakad raamatud peavad valmima; tüsedus avaldab mõju, see pole tähtis, kas neid keegi peale ettenähtud isikute ka loeb. Rahvuse porri ja põrmu tallamine ei tohi raugeda, selles pole globalistid raha kulutama Goebbelsist säästlikumad. Meil vodka ja paljahänna kultuuri viljelev zhurnalistika kuningas üritas teha Pätsist Vene salakuulajat, kuid pea ei võtnud, kuidas seda käsitleda, et Päts tuli toime ka Saksa, Inglise ja Jaapani luuremeestega.
Koostööd esimestega on Küllo Arjakas valgustanud.
Teiseks tuleb teatada, et

Washingtoni häälekandjate

lugejad ei tea meist midagi rohkemat kui soomlased meie ammu surnud poliitikuist, ent seal peeti vajalikuks avaldada teatud ringkondi alarmeeriv artikkel pealkirja all "Eesti hoorad". Samal moel kodeeritult avaldas maailmaleht The New York Times andeka, kuid iseteadlikuks muutunud Tunne Kelami kohta noriva alatooniga artikli.
Ja miks karjus Bush seenior meile väga ärevatel päevadel: ärge tormake ennasthävitavasse isolatsiooni! Miks ta keelas Islandi välisministril Hannivalssonil Eesti tunnustamise ähvardavate sõnadega - ajalugu kirjutavad suurriigid! Tegemist polnud ometi orjaröövi ajaga. Nojah, ainus eluga pääsenud Balti president Smetona põles seal enne Leedu vabanemist koos majaga!
Kõiges liiga palju vana näitlemisstiili! Imperialistlikke plaane eluruumi laiendamise nimetuse alla asetades nähti hitlerlikul Saksamaal ette eestlaste väljasuretamiseks nende ümberasustamine Põhja-Jäämere äärsele igikeltsale. Eestlaste alaväärsuse rõhutamiseks avaldas Berliini häälekandja Völkischer Beobachter artikli, kus veel kord rõhutati, et oleme metslased, kes pahameelehoos hammustavad koduloomi verele.
Lõpetuseks küsimus - kas on eelöeldul mingit seost nende

kummaliste soomlastega

ja teiste tõugude esindajatega, kes siin taluhooneid ostes vaid pursivad oma emakeelt? Tulevased kindlustalunikud, ennustavad mõned. Järsku nende järel tulevad päris kolonisaatorid või mundris mehed, nagu arvas Mart Helme? Hõreasustusega haaremiloojad nood justkui huupi laialt ringisõitvad sõnaahtrad misjonärid, korpuslased ja politoloogid küll ei ole. Neid ei huvita meie odav mets, turvas ega veel odavam diplomeeritud tööjõud. Kas suudab meeletu lärmi saatel koostatud uus valitsus meile lubatud määral hingekergendust pakkuda, mõistmatud asjad ära selgitada? Miks nad kordavad meile justkui vanast aabitsast sõrmega järge pidades loetavaid staatilisi, elujõuta mõtteid? Oskamata privaatkommunistliku või tunduvas osas juhtimatult tolkneva ühiskonnaga midagi peale hakata, tasuks korrata Inglise ministri sõnu: riigi majandus on seda edukam, mida tõhusamalt seda juhitakse! Nii suudaksime vältida TV-s nähtud Ladina-Ameerika katku - igal tänavanurgal kehtib erinev autoritaarne valitsusvõim! Kuid - ega mõistus pole oma teha!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)