Eesti elu klassika

RALF. R. PARVE,      14. märts 2007


Valimised said läbi, Kõrgem Käskija ehk rahvas on oma valikud teinud. Postimehe ja Eesti Päevalehe lugejatearmee on leheveergudel oma toetust avaldanud reformistidele, Isamaa ja Res Publica Liidule ning sotsidele. Uuringukontori „Faktum & Ariko" küsitlus on täiendavalt kinnitanud, et üle 60% küsitletutest igatseb näha juba kolmandat korda end valitsemas kolmikliitu. Ununenud on nende poliitjõudude kunagised ponnistused müüa elektrijaamad sulidele, raudtee loovutamine, tshetsheenidele müüdud rublad, nigel või olematu pensionitõus, äpardunud meditsiinireform ja kõik muu selle seltskonnaga seonduv. Siinkohal meenub millegipärast termin "haugi mälu".

Ent sedapuhku tahaks rääkida mitte haugidest, vaid hoopiski kärbestest. Mu silme ette tuleb pildike lapsepõlvest.
Taevast kallab paduvihma. Istun toas ja loen muinasjuturaamatut. Äkki kostab tohutu pinin. Liimikorraga kaetud kärbsepaberile on jäänud järjekordne isend. Jalad on tal liimis kinni, ta siputab tiibu ning rabeleb elu eest. Ja ennäe imet – valijal –, vabandust, kärbsel õnnestub liimipaberilt lahti rabelda ning vabasse õhku lennata. Lendaja teeb tiiru ümber toa ning – etskae! – maandub taas sellelesamale liimipaberile. Selline oligi siis tolle õnnetu kärbse mälu. Nagu meie armsatel valijatelgi...

Olgem moodsad!

Üks eestiaegne nali. Professorilt küsitakse, mida too naistest arvab. "Naised? Naised? Kas te mõtlete naiste all neid olevusi, kes tantsu ajal tagurpidi tammuvad?"

Tookord oli kõik väga lihtne. Naine oli naine ja kogu lugu. Nüüd, moodsas maailmas on asjad veidi teistmoodi.

8. märts, mida parempoolsed suisa vihkavad, on ikkagi üha tähelepanuväärsemaks päevaks kujunenud ka nende noorte meeste hulgas, kel nõukogude aja tähtpäevadest pole aimugi. Seevastu aga meenub üks parempoolne poliitik, kes ütles kunagi Riigikogus suisa välja, et ta viis naistepäevaks naistele lilli vaid siis, kui töökoha partorg tal seda teha käskis. Imeks panna, kuid kõigest hoolimata oli tänavu 8. märtsil Tallinn lilledega mehi suisa täis.

Kentsakas oli aga sel päeval TV-3 "Kahvli" saade. Naistepäeva avakülaliseks, „põhinaiseks" oli selles saates naiseks „ümber lõigatud" mees. Ju see on siis uus trend, millele sooviks edenemist. See telekanal võiks emadepäeval kutsuda stuudiosse kaks pedet, kes räägiksid, kuidas nad tahavad endale last lapsendada ja nõuavad valjuhäälselt endale abiellumisõigust. Loomaks täisväärtuslikku ja moodsat kapitalistlikku perekonda!

Võõrasemakeele päev

Tegelikult on aga täna hoopiski emakeelepäev. Selle õnnetu päevaga seoses sooviks suisa erandlikult, et oleks jälle nõukogude aeg. Siis hoiaks ja armastaks meist igaüks oma emakeelt. Aga tegelikult, ega mingit erilist vahet kah pole! Kui siis moonutasid meie emakeelt idapoolt tulijad – Venemaa eestlased, siis nüüd teevad seda pagulaseestlased Läänest. Kui siis lagastati emakeelt russitsismidega, siis nüüd on inglise keel meie keele „rikastamise" teatepulga edukalt üle võtnud. Ja kui püüdlikult me sellele kaasa aitame!

Alles see oli, kui Endla tänavas asus Mihkli hotell. Nüüd on tal hoopis peenem nimi – Uniquestay Mihkli hotell. Mida see „uniqumine" tegelikult tähendab, tont seda teab! Aga eks ta üks järjekordne eesti keele „uniqumine" ole! Samas on avatud väga peen restoran – La Boheme. Ilus väljamaa nimi, ent kahjuks ei näe seal tunglemas boheemlaste horde. Sõida sa trolli või bussiga sealt mööda õhtul või hommikul, üle 3–4 inimese seal istumas ei näe. Oleks tore, kui vähegi eestimeelsed inimesed seda kohta „uniqueks" ei peaks.

Aga välismaa ees lömitamisel pole ei otsa ega äärt ning sellega ei kaasne grammigi mõistust. Ma ei suuda aru saada, miks on Olümpia hotellis Bonnie & Clyde'i nimeline baar. Millega on Ameerika massimõrvarid selle au eestlaste käest ära teeninud?
Või on see mingi uus ning eriti progressiivselt inimsõbralik asjadele lähenemine? Nii-öelda - internatsionaalse sõpruse kuum väljendus?

Sellisel juhul palun südamest vabandust. Ja loodan, et tekib juurde veel teisigi samamõttelisi lustimispaiku. Näiteks lokaal Adolf & Eva või Rappija Jack. Viis aastat tagasi tulistasid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev surnuks seitse inimest, vigastasid kuut, korraldasid Roosikrantsi tänavas plahvatuse ning rüüstasid mitmeid poode. Miks ei võiks siis avada baari Juri+Dmitri, kus pakutaks firmaroana näiteks verist lihatoitu.

Mõelge sellele, innukad "keelerikastajad"! Mõelge vähemalt tänagi!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)