Rahva poliitikaleht kui ühiskonna kindlustuspoliis

ALLAN ALAKÜLA,      18. august 2004


Teemavaliku julgus ja ambitsioon tuua lehte riigi tegelikke valikuid. Kanda välja ühiskonna tegelikke vastasseise – kihistumine, väliskapital jmt. Suhtuda kompleksivabalt autoreisse. Sõna saavad kõik, kel midagi öelda on. Vältida maksimaalselt enesetsensuuri. Tabuteemade hulk on märgatavalt väiksem Eesti ülejäänud meediast. See kõik on kokku Kesknädal.

Kesknädala zhanriline määratlemine pole lihtne. Pole kunagi olnud ja selles ongi tema tugevus.
Vormi poolest on algusest peale tegemist pigem tabloidiga, ehk rahvalikus keeles rääkiva rahva elule pühendunud väljaandega. Seega kollane. Kuid ta pole siiski Kroonika ega SL Õhtuleht. Neist eristab teda eelkõige terav sotsiaalne närv.
Üleriigilise meedia poliitajakirjanike avalike repliikide järgi on tegu parteilehega, mis kannab üksnes ühe partei vaateid ja sellest rohkem tähelepanu ei vääri. Siit peaks edasi järelduma, et Kesknädal peaks pinget pakkuma vaid padukeskparteilastele ja Kesknädalast rääkimine muudes ringkondades peale poliitikute on halb toon.

Kesknädal on asendamatu
Tegelikult loetakse leht selle ilmumisel enamikus toimetustes vähemalt internetis servast servani läbi. Tegelikult saavad isegi poliitajakirjanikud aru, et tegemist on märksa enamaga kui kõigest ühe partei leht.
Sotsiaaldemokraatide (Rahva Hääl) ja Reformierakonna (Paremad Uudised) lehed on Kesknädala eeskujul küll tugevnenud, kuid kaalukategooriad on jäänud liiga erinevaks. Isamaaliit on teinud Laari valitsuse kukkumisel ehk kõige sihikindlama pingutuse Tribüünist omas sektoris midagi Kesknädalaga sarnast välja arendada. Tänaseks ollakse ponnistusest kui üle jõu käivast siiski loobutud. Res Publical näikse olevat samasugune soov, kuid lehest pole asja saanud, nii nagu pole märkimisväärset sära Rahvaliidu ajalehel.
Poliitikute hinnang Kesknädalale on märksa avaram. Lihtrahva elu vahetult esitades on see leht läbi aastate eliiti kindlasti rohkem mõjutanud kui näiteks eliidilt eliidile tehtud Sirp. Paljudele poliitikutele on Kesknädal ka ainus aken lihtrahva ellu.

Julged teha, julge ka tunnistada!
Minu toimetamise ajast meenub lugu seoses toonase valitsusliidu poliitiku Peeter Oleskiga. Kusagile kaitseliidu staapi sisse astudes tabas Olesk Kesknädalat lugeva ohvitseri, kes riigimeest nähes üritanud lehte laua serva alla peita. "Julged lugeda, julge seda ka tunnistada," olnud otsekohese Oleski manitsus mundrimehele. Pole ka imestada, sest Kesknädal oli toonases meediaruumis tõesti justkui poolpõrandaalune trükis, mis esitas Eestis toimuvat muust meediast ikka väga erinevalt. Laari valitsusele oli Kesknädal ebamugavaim vastane, kes lõhkuski lõpuks toonase nn õukonnameedia kolmikliidule kunstlikult loodud valitsemisrahu.
Kesknädalat on üritatud naeruvääristada, seda on põlatud ja vihatud. Kuid temaga on tulnud arvestada.

Kesknädal katab vasakut serva
Keelelt ja teravuselt ei lange Kesknädal kunagi KesKusi tasemele. Teemavaliku julgus ja ambitsioon tuua lehte riigi tegelikke valikuid (ka välispoliitikas); kanda välja ühiskonna tegelikke vastasseise (kihistumine, väliskapital jm); suhtuda kompleksivabalt autoreisse (sõna saavad tõepoolest kõik, kel midagi öelda on) ja vältida maksimaalselt enesetsensuuri (tabuteemade hulk on märgatavalt väiksem muust meediast) on neil, KesKusil ja Kesknädalal, aga olemuslikult sarnane. KesKus on mõistagi seejuures vulgaarparempoolses nišis, Kesknädala võib Eesti kontekstis erilise kõhkluseta jätkuvalt lahterdada vasaku serva leheks.

Lehe neli ajajärku
Kesknädala ajaloos märgiksin ära neli järku.
Esiteks Lengi aeg aastast 1999: leht käivitati ning tõestati, et arvamusvabadus pole selles riigis veel täielikult monopoliseeritud. Teemadeks põhiliselt sundüürnikud, ümberasujad ja närused pensionid.
Teiseks, Lengi-Alaküla tandem aastatel 2001–2002: hittideks pumppüssiskandaal, kodutu naine Nevski katedraali trepil, Saksamaale läinute vara tagastamine ja kaks Eestit.
Kolmandaks, euroreferendum 2003: Kesknädal oli Eestis ainus üleriigiline meediaväljaanne, kus sisuline eurodebatt oli soositud ja see toimis. Usun, et veel praegugi ei suuda me adekvaatselt hinnata, mida Kesknädal sellega Eestile andis.
Ja lõpuks praegune, Urmi aeg aastast 2004: põhiline saavutus, et referendumijärgne põletik Keskerakonnas ei kustutanud lehe arutlusvõimet erakonna enda asjades.
Samal ajal märkame tendentse ka muu meedia tsentri poole nihkumisel. Ja see tähendab, et Kesknädala profiil enam nii selgelt ei eristu. Tegemist on aga justkui terve ühiskonna kindlustuspoliisiga, mis on valmis käiku minema, kui muu meedia jälle täies koosseisus paremale peaks keeratama.
Ühiskonna valvekoera asi on asja pärast haukuda ja vajadusel hammustada. Kesknädal on seda kõik need viis aastat teinud. Ega muud kui pikka iga ja teravaid hambaid edaspidiseks!
Toimetuselt: Tallinna linnavalitsuse meediajuht Allan Alaküla töötas Kesknädala toimetuses aastail 2000–2002.

Lihtrahva elu vahetult esitades on Kesknädal läbi aastate eliiti kindlasti rohkem mõjutanud kui näiteks eliidilt eliidile tehtud Sirp.

Keelelt ja teravuselt ei lange Kesknädal kunagi KesKusi tasemele.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)