„Viies kolonn“ on meie endi loodud

Mis mul aga eriliselt hinge kriipis, oli lause: „Või arvate, et te olete venelased ja teile Eesti Vabariigi seadused ei kehtigi?“

Nii kurb kui see ka pole, aga just selline on meie ühiskonna valdav suhtumine: kui oled venelane – siis järelikult oled vaenlane, kurjategija, igavene raisk...

Allakäigutrepp

Kümmekond aastat tagasi tegelesin eesti keele õpetamisega vene  inimestele – nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ühel hetkel tekkis vajadus koostööks kõneterapeutidega. Plahvatuslikult oli kasvanud kõnedefektidega vene laste arv, kuid vene defektolooge tuli otsida lausa tikutulega. Kõikjal, kus sai käidud ja räägitud, et Eesti Vabariigis peab koolitama vene kõneterapeute, põrkasime vastu mõistmatuse müüri: „Milleks meile vene defektoloogid, kui nii ehk naa räägivad lapsed vene keeles veel vaid paar aastat? Ja üldse, logopeedia kui selline on vananenud, on nõukogude igand, mille koht ajaloo prügikastis! Läänes enam ammu mitte keegi kõnedefekte ei korrigeeri, vaid kasutatakse teisi, progressiivseid meetodeid – õpetatakse last oma defektiga elama!“ Üks vägagi tuntud tohter purtsatas hoopis naerma ja keerutas meelekoha juures sõrme, kui kuulis, et kõnehäired on seotud psüühikaga.

Ühe sõnaga, paistis, et tegelikult ei huvita kedagi vene laste vaimne tervis, kusjuures Tervishoiuamet andis küllalt ühemõtteliselt mõista, et ärgu me tehku sääsest elevanti – kõik olevat kontrolli all, ja üleüldse on olemas perearstid, nii et ärgu me toppigu oma nina sinna, kuhu pole vaja.

Meid pani tõsiselt mõtlema vaid üks asi: kuidas saame olla nii küünilised, et soovime ühiskonna ühe osa degeneratsiooni? On ju ühiskond ikkagi üks tervik. See oleks sama, kui mitte ravida vigastatud kätt, vaid jälgida, kuidas mädanik levib ja öelda, et see käsi ei ole kunagi eriti meeldinud.

Kui nüüd aga ausalt oma sisemusse vaadata, siis näeme, et tegelik põhjus on selline: „Venelased on võõrad ja okupandid ning põlegu punase leegiga soovitavalt põrgus! Hakka neid veel siin rehabiliteerima ja nende peale raha raiskama! Ja üldse – Eestimaa on ainult eestlastele, ning teised, kes tahavad siin elada, assimileerugu!“

Assimileerumisprotsess

Sellisest suhtumisest tekkis uus ärevusttekitav tendents – muulastest vanemad, püüdes iga hinnaga oma võsukesi Eesti ühiskonda assimileerida, hakkasid omi lapsi massiliselt eesti lasteaedadesse ja seejärel eesti koolidesse panema. Tegid nad seda arusaadavatel põhjustel – käisid ju pidevalt jutud vene koolide likvideerimisest. Lootuses, et nende võsukestel on sellisel juhul edukam tulevik, suruti lapsed, kes ka oma emakeeles vaevaliselt rääkisid, küllalt vaenulikku keskkonda. Keskkonda, mis ei erine vaid keele poolest. Keskkonda, mis erineb eelkõige mentaliteedi, mõtlemise, kommete ja maitse poolest. Mis aga peaasi – keskkonda, mis ei salli mitte midagi muulaslikku. Kusjuures see sallimatus ei ole mitte mõistuse tasandil, vaid tunduvalt sügavamal.

See sallimatus – folklooris, anekdootides, lauludes, ajalookontseptsioonis – kultiveeris assimileeruvates „estoonetsites“ viha ja piinlikkusetunnet oma vanemate ja sugulaste ning oma rahva kui „okupantide“ vastu. Samas on sellel asjal teinegi konks – assimileeru palju sa assimileerud, aga eestlane ei lase sellest hoolimata võõrast oma siseringi. Mitte kunagi ei muutu võõras omaks. Ta on vaid hea tuttav või siis ka alama astme kolleeg, hoolimata sellest, kas ta räägib eesti keeles või ei, igal juhul jääb ta „venelaseks“. Noh mõni hull eestlane ka abiellub mõne muulasega, teenides selle käitumisega peaaegu alati ära rahvuskaaslaste hukkamõistu. 

Niisiis, muulaste võsukesed püüdsid võimalikult efektiivselt assimileeruda. Suurem osa neist rabas oma eesti eakaaslastest kolm korda innukamalt tööd teha, kuid võtmekohti, näiteks riigiasutustes, aga tihti ka poliitikas, nad ei näe. Ja õige ka, on ju iga muulane meile ohtlik „viies kolonn“ – potentsiaalne diversant, kes võimaluse korral Eesti riigi Venemaale kandikul kätte toimetab – nõnda me mõtlesime ja mõtleme.

„Viies kolonn”

Selline olukord on Eesti ühiskonnas vindunud praktiliselt iseseisvusaja algusest alates. Oleme üles kasvatanud terve põlvkonna „estoonetseid“, kes eesti keelt räägivad vaata et pareminigi kui vene keelt, kuid eestlaste jaoks jäävad ikkagi „venelasteks“. Oleme saanud kompleksides vaevleva põlvkonna. Juurteta põlvkonna. Põlvkonna, kes häbeneb ning salajas põlgab oma verd, kuid samuti põlgab ka seda osa ühiskonnast, kuhu ta nii väga pääseda on püüdnud.

Kallid rahvuskaaslased, saage aru, et me oleme selle oma kätega teinud! Saage aru, et Pronksiöö 2007. aasta kevadel lihtsalt avas selle haava ning mäda pritsis meile vastu silmi. Ebameeldiv? Muidugi ebameeldiv!

Samas on viimane aeg endale tunnistada, et ühiskonnas kui ühtses organismis on kõik omavahel seotud, ja seetõttu ei ole „viies kolonn” mitte ainult assimileeruvad muulased. Oh ei! Tehke silmad lahti ja te näete, et terve meie ühiskond on muutunud külmalt ja tundetult kalkuleerivaks, et meie prioriteediks pole enam lähedaste heaolu, rääkimata juba selle rahva heaolust, kelle keskel me elame, ja hoopis mitte riigi heaolu. Prioriteediks on vaid omaenda vajaduste ja ambitsioonide rahuldamine, kusjuures võimalikult kõrgel tasemel ning kasvõi teiste elu ja tervise hinnaga. Tundub, et nam ei huvitagi, kas need „teised“ on eestlased või venelased või mingist muust rahvusest.

Loomulikult on inimesele omane otsida pindu teiste silmas ja seepärast süüdistame hüsteeriliselt oma hädades venelasi, kes meie hulgas elavad. Asi on läinud juba lausa niikaugele, et venelased, kes on käinud eesti lasteaias, lõpetanud eesti põhikooli ja õppinud juba aasta või kaks eesti keskkoolis, on sunnitud, „tänu“ klassikaaslaste, õpetajate (!!!!) ning kooli administratsiooni ebaadekvaatsele suhtumisele, lahkuma ja püüavad  kuidagi lõpetada venekeelse keskkooli. Noh, nad on ju vaenlased, kellel ei ole meie hulgas kohta!

Või siis on süüdi Venemaa, kes soovib meid nahka panna? Või hoopis Savisaar? Ükskõik kes või mis, igatahes mitte meie ise!

Mõni päev tagasi olin väga huvitava intsidendi tunnistajaks Lasnamäe „Maximas“. Kassa juures skandaalitses keegi eakas eesti proua, kellelt vististi oli üleliia palju raha võetud. Juhataja vabandas püüdlikult eesti keeles, tõsi küll natukene vigases, kuid igati arusaadavas. Ja siis ütles see eestlanna lause, mis mind pahviks lõi: „Vene ajal oleks teid sellise asja eest juba vallandatud! Vaat vene ajal sai sellistega kiiresti hakkama – igavesed varganäod!”

Seisin kui puuga pähe saanud: tähendab, venelased on nüüd siis süüdi ka juba selles, et meil on iseseisev Eesti Vabariik ja mitte enam vene aeg!? Olin arvanud, et kõiges (nagu ka halvas ilmas) on süüdi Savisaar, kuid et süüdi on venelased, selle peale poleks kohe mitte kuidagi tulnud.

Lõpetuseks pean ütlema, et meie ühiskonnas ei ole „viiendaks kolonniks” mitte-eestlased, kes Eestis elavad. Pole seda ka Keskerakond. „Viies kolonn” on need, kes ei suuda oma naabritega rahus elada, kes ei suuda rahus elada nendega, kes neid ümbritsevad, kes ei suuda iseendagagi rahus elada.

Loodan, et uus aasta, mille keerulisust maailma kontekstis me siiani ei taju, toob endaga siiski kasvõi dialoogi alged, sest globaalsest kriisist saavat välja tulla vaid üheskoos.

IVARI VEE

Jaga |