Ära karda tõde - isegi mitte siis, kui see teeb haiget

TIIT VAHEMETS,      25. veebruar 2004


Lp Kesknädala toimetus ja lugejad!
Tundmatuks jääda sooviva naisterahva (ei julge ütelda proua, kuna tema iseloomustus metsavendade kohta oli rohkem sarnane kunagiste seltsimeeste omale) kriitika Mart Laari "ajaloouurimuse" (jutumärgid seltsimehe pandud) "nn metsavendluse" (jutumärgid minu poolt) kohta äratas ka minus mõtteid, mida sooviksin avalikkuse ette tuua. Vastupidiselt toimetaja Urmi Reinde väitele et "... nii ei julge keegi avaldada mälestusi metsavendadest …" julgen seda siiski teha ja mitte vargsi.

Toimetuselt: Vt ka 4. veebruari Kesknädala lugejakirja lk 11 ja toimetaja Urmi Reinde vastust sellele; 11. veebruari Kesknädala Imbi Jeletsky "Jumal kõrgel. Katsugem ikka ise…" lk 11 ja 18. veebruari Kesknädala kodulehekülje kirja "Metsavennad - metsa lõigatakse, laastud lendavad" lk 11.

Tundmatuks jääda sooviv naisterahvas näib ikka veel viibivat õndsa sotsialismi kammitsais, kus oma arvamuse avaldamine võis Siberisse viia. Arhiivi andmeil olen mina Eesti noorim ja staazhikaim metsavend (seltsimeeste hinnangul muidugi rahvavaenlane ja bandiit).
1944. aastal, kui sain kaheaastaseks, ehitas mu isa, Eesti Wabariigi politseitöötaja ja "valel poolel" sõdinud mees, kes väga hästi teadis, mis teda ja peret idast tulnud "vabaduse ja kultuuritoojate" poolt ootab, oma isatalu lähedusse maa-aluse punkri, mis sai meie koduks ja minu lapsepõlve mängumaaks tervelt üheteistkümneks aastaks, kuni meid 1955. aastal tänu "head sõpra" mänginud seltsimehe reetmisele arreteeriti.

Punane vereloik valgel lumel

Seda päeva ei unusta kunagi. Minu silme all lasti maha mu lapsepõlve ainuke ustavaim sõber ja mängukaaslane koer Prints, kuna ta eakusest hoolimata tormas KGBlastele vastu mind, s.o oma sõpra kaitsma. Nähes teda valgel lumel punases vereloigus lamamas, pruunides silmades ääretu nukrus, kahetsesin, et mul polnud relva. Oleksin silma pilgutamata sõbra mõrtsukale kuuli pähe lasknud. Kuid peale omatehtud ragulka polnud mul midagi.
Pagari tänava "hallis majas" sõimas ülekuulajast ülemus mind bandiidivõsuks ja rahvavaenlaseks, ning kui julgesin vastu vaielda, lõi nagaanipäraga 13aastasel poisil ninaluu puruks ja esihambad välja.
Miks sellest kirjutan? Kuna Kesknädala autor, tundmatuks jääda sooviv naisterahvas kurdab, et tema kodukülas tegid metsavennad 1945. aastail jubedaid veretöid, siis tahaksin ka selle kohta midagi ütelda. Ma pole kunagi pooldanud tapmist ega vägivalda, kuid samas mõistan ka metsavendi, kes seda siiski tegid: paljude metsa pagenud meeste lähedased tapeti, saadeti vangilaagrisse või Siberisse juba 1941. aastal, nende kodud hävitati ja nad olid lindpriid, kes elasid oma kodumetsades pidevas ohus.

Õigustatud kättemaks

On arusaadav, miks oli raske vastu panna soovile kätte maksta neile, kes olid selle kaose tekitanud, punastele ja nende tallalakkujaile, reeturitele, kes muidugi olid "süütud kannatajad" punavõimu silmis, kuid mitte selle võimu ohvrite arvates.
Miks pidid metsavennad käituma reegli järgi, et kui sind lüüakse paremale põsele, siis keera ette vasak. Kurb, kuid tõsi. Vägivald tekitab vägivalda. Kuid kes meie väikesel isamaal vägivallaga alustas, kellest algas meie rahva hävitamine? Loomulikult on valus, et kättemaksus kannatasid ka tõesti süütud inimesed. Kuid milles olid süüdi kõik need, kes Siberisse saadeti, lastest rääkimata?

Miks isa küüditajaid ei tulistanud?

Mul ei unune kunagi 1949. aasta märtsiöö. Olime vanematega punkri läheduses mäekünkal põõsaste all varjus, kui külast hakkas kostma koerte ulgumist, lehmade ammumist, naiste-laste nuttu, vene- ja eestikeelset sõimu. Hommiku poole sõitis mööda külavaheteed pikk kolonn, regedel nutvad naised ja lapsed. Olin oma lapselikus rumaluses väga pahane isale, kes igaks juhuks relva kaasa võttis, et miks ta küüditajaid ei tulistanud. Küla 12 talust jäi tühjaks 7.
Järgmisel päeval sõitsid sama teed juba uued voorid. Kellel mõni mööbliese või toidukraam reel, kellel lehm või muu koduloom nööriga järel … Uuele võimule ustavad seltsimehed vedasid oma kodudesse "kulakute" varandust, mis olevat saadud töölisklassi higi ja vaevaga.
Mida pidid tundma ja mõtlema need, kel õnnestus metsa varjuda? Nende lähedastel inimestel pageda ei õnnestunud. Pealt vaadata, kuidas laastatakse su kodu ja teades, et nüüdsest on su varjupaigaks vaid mets.

Kes mõistaks südamevalu ja hingepiinu?

Ütlen veel kord, ma ei poolda vägivalda ega kättemaksu, kuid ma ei saa hukka mõista neid metsavendi, kes seda tegid, sest mõistan nende südamevalu ja hingepiinu. Ühes aga võib kindel olla: metsavennad ei tapnud ega teinud halba neile, kes olid nende poolt, vaid karistuse said (vast alati mitte õiglase) ikka need, kes oma käitumisega selle ära olid teeninud.
Ja veel. Juhtus, et paadunud kurjategijad rüüstasid kodusid, tapsid tõesti süütuid inimesi, teades, et kuritegu saab kergesti metsavendade süüks ajada. Tavaliselt olid kurjategijad kas lihtsalt röövlid või sageli just punased ja nende lakeid, tehes "bandiidid" suure kisaga patuoinasteks. Neist juhtumeist kirjutab oma raamatus "Metsad kõnelevad" kirjanik Arno Kasemaa.
Tundmatuks jääda sooviv naisterahvas! Võtke teadmiseks, et sel raskel ajal pagesid süütud inimesed metsadesse hirmust punaterrori, vägivalla ja küüditamise ees. Kohe kuulutati nad kurjategijaks, bandiitideks, mõrtsukaiks, ohtlikuks elemendiks, kes ohustavad nõukogude võimu ja ausat töölisklassi. Vaevalt et metsa pagenud üldse sellele mõtlesidki. Soov kodumetsas varjuda oli elu alalhoiuinstinkt, soov vabaneda piinajatest, ellu jääda ning vabaduses elada.

Meeleheide sünnitab kättemaksuiha

Metsavendluse ränga tee valisid meeleheitele viidud inimesed. Sellele teele sundisid rahvast just võimukandjad oma julmusega. Eks relvastatud kokkupõrkedki tekkisid ikka siis, kui ärahirmutatud rahvast ka metsades rahule ei jäetud, vaid relva jõul sealt välja peletada taheti.
Piisas faktist, et end varjasid. Olid ohtlik kurjategija, keda võis ilma kohtuotsuseta maha lasta. Alalises surmahirmus inimene on aga raskemas seisukorras kui metsloom, kes sellist surmahirmu mõistusega ei tunnetagi. Seega peaksime kättemaksuiha siiski mõistma. Kuigi vahel kujunes see kahjuks tõesti liialt karmiks.
Imelikuna tundub Kesknädalasse kirjutanud naisterahva kartus, et kui ta nimi avalikustatakse, siis võib ta kaotada töökoha riigiametis. Miks? Kas oma avameelse arvamuse avaldamise eest? Või ulatuvad tagamaad hoopis kaugemale - aegadesse, mil seltsimehed metsavendi bandiitlikeks kurjategijaiks nimetasid?
Siit küsimus ka sellele avalikkust kartnud naisterahvale, kes oma murega toimetaja Urmi Reinde poole pöördus: kui metsavennad Teie süütud vanemad, õed-vennad tapsid (tunnen südamest kaasa!) ja kui te isiklikult neid mõrtsukaid tunnete, siis miks pole te neist teatanud vastavatele organitele? Õiglus peab saama võidu ja mõrtsukad karistuse. Ütlete, et kardate vaenlasi, kui aga teie vanemad olid süütud ja Eesti Wabariigile ustavad, siis peate juba nende austamiseks oma hirmu peletama ja andma mõrtsukad õiglase kohtumõistmise alla.
Ma kirjutasin oma vanemate ja tapetud lapsepõlvesõbra, kutsu Printsu mälestuseks autobiograafilise jutustuse "Leekidest naeratavad pruunid silmad", kus panin kirja kõik üheteistkümne metsavenna-aasta üleelamised. Lugu avaldati järjejutuna ajalehe Järva Teataja veergudel. Siiani pole küll keegi minu vastu vaenulikkust üles näidanud. Praegu avaldatakse mu mälestusi Kanada eestlaste lehes Eesti Elu ja ka sealt pole ähvardusi saabunud.
Seega - ära karda rääkida tõde, isegi kui see teeb väga haiget.
Kuigi kõik nende aegade kohta siin kirjutatu on vaid minu arusaam, mis ei pruugi olla ainuõige, ei karda ma oma nime siiski avalikustada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)