Sotsiaalselt õiglasema riigi poole

HEIMAR LENK,      27. september 2006


Hoolime ühtviisi nii lastest kui ka vanemast põlvkonnast

Ikka on meie eesmärgiks olnud õiglase ja sotsiaalselt tasakaalustatud ühiskonna ülesehitamine, ütles aasta tagasi Eesti pensionäride II suurkogul esinedes majandusminister ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Neid põhimõtteid on püüdnud ellu viia Eesti Pensionäride Koda ja kõik teised eakate organisatsioonid, kelle esindajad eeloleval laupäeval suurkogule kogunevad. Sotsiaalne õiglus tähendab seda, et kõigil on õigus ühiskonna toele ja abile. Ei saa üles ehitada õigusriiki, kui rikutakse sotsiaalse õigluse põhimõtteid. Nii nagu lasub kõigil kohustus hoolitseda oma laste eest, on meil ka vastutus oma emade ja isade eest. Et nende vanaduspõlv oleks helge ja muretu.

Eelseisva suurkogu eel on huvitav meenutada eelmisel foorumil peetud sõnavõtte ja vaadata, millest räägiti täpselt aasta tagasi. Kas on need teemad sama aktuaalsed ka täna ja mida on jõutud vahepeal ära teha? Igast ettekandest püüdsin välja võtta kõige iseloomulikumad mõtted. Neid lugedes tajume paremini muutusi ja oskame õigemini määrata suunda edaspidiseks. Laupäevane suurkogu peab need suunad paika panema, läbi arutama ja avalikkusele esitama. Et riigimehed saaksid paremad ettepanekud ellu viia.

JAAK AAB
Sotsiaalminister:

Kui eelkõnelejad rääkisid sellest, milliseid pingutusi on teinud poliitikud, Keskerakond ja teised erakonnad selleks, et kindlustada juba lähiajal eakaile enam-vähem inimlik elamine, siis sotsiaalministrina on minu kohustus neid kokkuleppeid täita.
Eestis ringi sõites on vahel jäänud selline mulje, et mõnikord seda suurt pensionitõusu nagu enam ei usutagi. Nii palju on varem antud lubadusi, mida tihtipeale pole täidetud. Võin kinnitada, et kõik, mis seekord lubatud, ka tuleb. Ja arvud on üsna muljetäratavad. Kui enne 1. aprilli sellel aastal oli meil keskmine vanaduspension pisut üle 2300 krooni, siis järgmise aasta 1. aprillist kasvab keskmine pension 3008 kroonini. Seega on aasta jooksul pension kasvamas üle 700 krooni ehk ligi 30 protsenti. See on tõsine saavutus, kui võrrelda seda kasvu aastatega, mil pension kasvas vaid mõne krooni võrra.
Kuid need on vaid esimesed sammud. Me liigume edasi euroopaliku tava poole ja peame suuna võtma hoopis kopsakamale rahale. Et me liiguksime suurema asendusmäära suunas. Mis on asendusmäär? See on raha hulk, mida inimene hakkab saama, kui läheb palgalt üle pensionile. On tarvis, et tema elatustase ei kukuks nii teravalt, kui meil viimastel aastatel juhtus.
Kinnitan, et nii see pensionitõus kui ka järgmised on võimalik rahaliselt katta. Kõigepealt riigieelarve vahendeist ja, kui vaja, siis ka reservidest. Me oleme loonud reservid, et toetada suuri reforme. Ja kõigis riikides on pensionireform üks suuremaid reforme. Miks siis nüüd seda raha kasutada ei või? Küsimus on vaid selles, millised on meie eelistused. Kõik oleneb sellest, keda riik ja ühiskond tähtsaks peavad ja kellele raha anda tahavad. Meie tahame ka vanematele anda!

EDGAR SAVISAAR
Majandusminister,
Keskerakonna esimees:

Täna liigume õiglasema ühiskonna poole. Aastaid on pensionikasv jäänud kaugele maha hindade tõusust, ja sedaviisi vanema põlvkonna niigi madalat elu kvaliteeti veelgi allapoole kistud. Kuid seda, et aastaid on Eestis suurt raha tehtud just selle varanduse arvel, mis praeguste pensionäride kätega loodud, ei taha keegi meelde tuletada. Ka seda raha, mis ebaõiglaselt madala pensioni maksmisega kuust-kuusse riigikassasse alles jäänud, ei taha keegi meenutada.
Keskerakonna võimule tulles seadsime oma üheks ülesandeks pensionide kiire tõstmise. Jõuline pensionitõus kirjutati ka uue valitsusliidu koalitsioonilepingusse. See, üle 700-kroonine kasv on meie taasiseseisvunud riigi ajaloos kõige suurem pensionitõus.
Ka 2002. aasta valitsusliidus, kuhu kuulus Keskerakond koos Reformierakonnaga, sai vanema põlvkonna elukvaliteeti märgatavalt tõstetud ja siis, sotsiaalminister Siiri Oviiri ajal, kasvas pension 360 krooni võrra. Need on kaks suuremat pensionide tõusu, ja mõlemad sündisid Keskerakonna võimuloleku ajal. Mul on hea meel, et liigume sotsiaalselt õiglasema riigi poole, kus kõikidel vanusegruppidel ühtemoodi hea oleks elada.

MARIKA TUUS
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige:

Hiina vanasõna ütleb, et perekond, kus elab mõni vanainimene, omab kodus hindamatut aaret. Kahju, et kaasaegses Eestis pole seda iidset rahvatarkust alati mõista suudetud. ?igemini – pole tahetud. Seda meeldivam on täna tunnistada, et lõpuks ometi hakkab jää liikuma ja pensionipoliitikas näeme suuri muutusi paremusele. Esmakordselt on valitsus pööranud näo vanemate inimeste poole ja järsk pensionitõus on saanud tõsiasjaks.
Veel üsna hiljuti võis nii mõnegi noorpoliitiku suust kuulda üsna solvavaid sõnu vanade kohta. Kuid täna õnneks enam mitte. Pensionäre arvestatakse poliitikas, mille tunnustuseks on ka praegune suurkogu. Heameel, et lõpuks ometi on ühiskond ja tema arvamus eakate suhtes leebumas. Austus vanema põlvkonna vastu, mis eestlastega muistsetest aegadest kaasas käinud ja vahepeal kustuma kippus, tõuseb taas ausse.
Kuidas klassikud ütlesidki? „Olla kõrges vanuses ei tähenda õigupoolest muud, kui näha jumala tõdesid kõige kõrgemast vaatetornist." Vanainimese nõrgad silmad näevad teinekord kordi kaugemale, kui noorte enesekindel pilk. Vahel võid 90-aastaselt rohkem saavutada, kui kuuekümneselt, sest oled ju palju tarkusi ära õppinud. Michelangelo maalis oma kuulsamad pildid 80-aastaselt, Goethe lõpetas „Fausti" samas vanuses, Sokrates õppis seitsekümnesena pillimängu. Võtkem meiegi neist meestest eeskuju ning püüdkem elutõde kõrgemast tornist ja ikka laiemalt näha!

VALDEK MIKKAL
Pensionäride ?henduse esimees:

Üks asi, millega meie ühendus tegeleb, on pensionäride tõrjutuse tõrjumine. Meil Eesti Vabariigis valitseb mingisugune pensionäride või vanemaealiste diskrimineerimine. Paljud ministeeriumid on ju vanuseliselt täiesti ebanormaalselt komplekteeritud. ?lekeskealisi töötajaid neis peaaegu ei kohtagi. Samal ajal on välja töötatud soovitatavad vanuselised struktuurid, millega keegi ei arvesta, kuid peaks. Näiteks asutuse töö hindamisel ja nende edetabeli koostamisel, milliseid iga aasta laialdaselt avaldatakse, tuleks vanemaealiste osakaalu arvestama hakata. See näitaks, et Eesti areneks kodanike ühiskonnaks. Et me oleksime seenioridenõukogude kaudu esindatud omavalitsustes ja meil oleks seal ka hääleõigus olulistes küsimustes.
Muidugi seavad pensionäride kaasalöömisele omad piirid nii vanus kui ka tervis, mida peame arvestama. Kuid põhiline eesmärk peaks meil olema ikka selline, et pensioniaeg oleks oodatud aeg.

ENN KALLIKORM
Pensionäride Liidu esimees:

Tuleb süstemaatiliselt pakkuda majanduslikku toetust ja seaduslikke algatusi, et eakad ei jääks ühiskondlikust elust kõrvale. Kui ausalt öelda, siis viimaste aastate jooksul ongi hakatud ühiskonnas nende vajadustele rohkem tähelepanu osutama. Pensionisaajate hääl peab eakatepoliitikas saama veelgi kuuldavamaks.
Ei saa lubada, et palgasaaja ja pensionisaaja sissetulek muutuksid erinevas taktis, sest leiba ostetakse ju ühe ja sama hinnaga. Tänased pensionärid on olnud töötegijad oma ettevõtetes, aga kahjuks mitte kõik ettevõtted ei pea seda meeles. Firmades puuduvad nimekirjad oma endistest töötajatest, keda võiks mõnel moel kasvõi kord aastas meeles pidada. Täna tehtavates ettevõtete TOP-tabelites ei ole sotsiaalse iseloomuga näitajat – hinnatakse ainult majanduslikku edukust, mitte aga sotsiaalset hoiakut. Ehk oleks vajalik läbi vaadata seadusandluse need pügalad, mis takistavad ettevõtete juhtidel aktiivsemalt tegelda oma endiste töötajate toetamisega?

ANTS TAMME
Videviku peatoimetaja:

Videvik on olnud paljude asjade üleskeeraja juba sellest ajast, kui Marju Lauristin oli sotsiaalminister, kes kogu oma energia kulutas selle peale, et öelda: ei ole raha, ei saa kohe kuidagi pensione tõsta. Siis oli Videvik see, kes keeras üles tolleaegse Pensionäride Liidu, ja toimus meeleavaldus Toompeal. Need kaks viimast, selle aasta oma ja eelmine, on olnud lausa Videviku poolt välja kuulutatud ja korraldatud. Pensionäride liit ja ühendus liitusid suure kõhklusega, et: näe, Ants võtab suure vastutuse
ja ei tea, mida see kaasa toob, see on ohtlik. Ei ole ta nii ohtlik midagi. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on meie oma riik, me võime ju kokku saada, ja olgu selleks paigaks kasvõi Lossi plats. Eks me kõik ühise riigi asja eest hoolitseme, sest eks me ise ole ju ka riik. Pealegi tuleb meil enda eest seista. Videvik lööb siin hooga kaasa.

TOIVO ROOSIMAA
TALO juhatuse esimees:

Nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesmaades väheneb tööjõulise elanikkonna osakaal ning suureneb pensionil olevate inimeste arv. Tänaseid pensionilolijaid huvitab kõige rohkem, ja seda õigustatult: kui suur on minu pension homme ja kas sellest jätkub, et vääriliselt vanaduspäevi veeta? Seepärast minnakse ka vanaduspäevil tööle. Seda suuremalt osalt elatusvahendite teenimiseks, sest pensionist saab heal juhul ära tasuda vaid eluasemekulud. Teiseks stiimuliks töölkäimisele saab olla ka suhtlemisvajadus kaaskodanikega. Pensionäride töölkäimisega saab osaliselt selgitab pensionifondisse tekkivat ülelaekumist. Ja miks ka mitte tööl käia, kui seda võimaldab tervis ning on säilinud vajalikud oskused? Seda võib teha kas või osaajalise töökoormusega. Arvestades kiiresti muutuvaid tehnoloogilisi süsteeme tööstuses, on aktuaalne, kuidas kõikidele inimestele korraldada täiend- ja ümberõpet. Vajadus selle ümberõppe järele on suur, ja seda mitte ainult mitte ainult noorte, vaid ka eakate puhul. Õppida pole ju kunagi hilja.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)