Peterburi külje all mälestatakse meie rahvuskaaslasi

KÜLLO ARJAKAS,      01. november 2006


Leningradi oblasti "troikal" tuli 1937. aasta poliitilise otsusega määrata mahalaskmisele 4000 inimest ja kümneks aastaks suunata kinnipidamisele 10.000 inimest. NSV Liidus käis riigi spionnidest ja diversantidest puhastamise operatsioon, mis laienes massiliseks hävituskampaaniaks kogu "nõukogudevastase elemendi" vastu. Oli selge, et nii suurt hukatute hulka ei õnnestu linna maha matta. Otsiti vaikset kohakest Leningradi lähistel. Sobiv paik leiti Pargolovo metsamajandi territooriumil Levashovo küla lähedal.

Levashovo asub Peterburist umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel. Aastakümneid paiknes seal NKVD ja selle järglasorganisatsioonide terrori ohvrite matmispaik. 1960. aastatel tehti sinna „daatsha" – territooriumi ümber ehitati kõrge plankaed, mida „kroonis" okastraat. Selle „suvila" juurest aga ei kostnud kordagi piduhääli.
Tegelikult valvasid sealset vaikust aastakümneid igavlevad julgeolekumehed. Alles 1989.a. kevadel avanesid saladusliku „suvila" väravad. Pikaajalise töö tulemusel on nüüd üsna täpselt selgunud, mis seal oli toimunud aastail 1937–1956.

2. juulil 1937 otsustas NLKP keskkomitee poliitbüroo teha lõpparve endiste kulakutega ja muu "nõukogudevastase elemendiga". Juuli lõpul sai Leningradi NKVD ülem Moskvast siseasjade rahvakomissariaadist salajase käskkirja nr 00447. Selles öeldi, et alates 5. augustist tuleb nelja kuu jooksul selleks eraldi moodustatud Leningradi oblasti troikal, s.t kolmeliikmelisel kohtuorganil, määrata mahalaskmisele 4000 inimest ja kümneks aastaks kinnipidamisele 10 000 inimest. Samal ajal käis NSV Liidus „operatsioon" Nõukogudemaa puhastamiseks spioonidest ja diversantidest, nüüd laienes see massioperatsiooniks kogu „nõukogudevastase elemendi" vastu.

Etteantud plaan tuli täita ja ka ületada. Oli selge, et sellist hukatute hulka ei õnnestu ülearuseid pealtnägijaid vältimata linna maha matta. Nii otsitigi vaikset kohakest mitte kaugel Leningradist. Sobiv koht leitigi Pargolovo metsamajandi territooriumil Levashovo küla lähedal. Siia tekkis NKVD salajane matmispaik, kus on aset leidnud ka mõningad hukkamised.
Tollase Leningradi oblasti alla kuulusid osalt Murmanski, Novgorodi, Pihkva ja Vologda alad. Hirmus mõrvamasinavärk käivitus: ametlikel andmetel lasti Leningradis 1937. a. maha 18 719 inimest, järgmisel aastal hukati juba 20 769. Laibad veeti veoautodel Levashovosse, kus traktorite ja ekskavaatorite abil rajati suured matmiskraavid.

Levashovosse maeti kuni 1954. a. augustini. Teadaolevalt lasti Leningradis ühtekokku maha vähemalt 46 771 inimest, nendest 40 485 poliitilistel põhjustel, sh ka toonase NSV Liidu tippjuhtkonda kuulunud isikud, nn Leningradi süüasja ohvrid. See piirkond oli suletud ja KGB valve all kuni 1989. aastani. Seetõttu on Levashovos ehedal kujul säilinud kunagine ümbrus ja ehitised.
Muutused algasid 1989. a. suvel, mil „suvila" muudeti Levashevo memoriaalalaks. Juba sama aasta sügisel alustati siia esimeste mälestusmärkide püstitamist.

Nüüdseks on suur matmispaik heakorrastatud. Ühtlasi on püütud võimalikult säilitada algset välisilmet. Valvemeeskonna majas on avatud väike muuseum. 1993. a. ehitati selle juurde kellatorn, milles olevat mälestuskella võib helistada iga külastaja. 1996. a. mais avas Peterburi linnapea Anatoli Sobtshak suurejoonelise mälestusmärgi kalmistu sissepääsu juures.

Praegu on metsa alla paigaldatud rohkesti mälestustahvleid, mälestusriste ja mälestuskive meenutamaks represseeritud sugulasi, tuttavaid, naabreid. Sinna maetud rahvuskaaslastele on püstitanud mälestusmärke venelased, poolakad, leedulased, valgevenelased, ingerisoomlased, sakslased, juudid, norralased ja eestlased.

Kui palju on sinna maetud eestlasi, täpselt ei teata.

Teadaolevalt lasti ainuüksi 1937. a. Leningradis maha 685 eestlast ning 1938. a. lisandus ilmselt veel tuhatkond ohvrit. Nende hulgas oli omaaegseid nimekaid revolutsionääre, kes olid sõdinud Eesti Vabariigi vastu, aga ka revolutsioonitegelaste sugulasi ning lihtsalt eestlastest ametnikke, kolhoosnikke, töölisi, haritlasi jt, kelle esivanemad olid kunagi Eestist välja rännanud ja kes erinevatel põhjustel ei olnud 1920. aastate algul opteerunud Eestisse. Süüdimõistev otsus tuli väga ruttu ja see langetati, lähtudes kas ebasoovitavast poliitilisest minevikust, sotsiaalsest päritolust või sugulaste olemasolust välismaal.

1995. aastal käisid Peterburi Eesti Kultuuriseltsi liikmed koos eesti kirikuõpetajaga Levashovos ja leidsid, et siia maetud rahvuskaaslastele tuleks mälestusmärk püstitada. Eestlaste mälestusmärk Levashovos avati 1999. aasta 29. oktoobril, iga-aastasel ülevenemaalisel poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeval. Töid korraldasid EV Peterburi peakonsulaat ja Eesti kultuuriselts Peterburis.

Nüüd on igal sügisel Levashovo kalmistul peetud mälestustseremoonia. Tänavu esines siin Mäetaguse puhkpilliorkester ning laulis Peterburi eestlaste koor. Pärja Riigikogu poolt asetas mälestusmärgile allakirjutanu ning Eesti valitsuse pärja rahvastikuministri büroo osakonnajuhataja Ken Koort. Mälestajate arv on küll aasta-aastalt vähenenud, ent nüüdki liitus meie reisiseltskonnaga mitu inimest Jõhvist ja Kohtla-Järvelt, kes olid 1937. aastal lapseeas, aga mäletasid seda ööd, mil püssimehed nende isadele järele tulid.

Peterburi ajaloolased on kavandanud välja anda kaksteist köidet hukatute nimede ja lühibiograafiaga; praeguseks on trükivalgust näinud viis köidet.

F o t o d:
EESTI ASI VENEMAAL: Mälestusmärk Levashovosse maetud eestlastele avati 29. oktoobril 1999, kui oli iga-aastane ülevenemaaline poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäev. Sügiseti peetakse kalmistul mälestustseremoonia. Eelmisel nädalavahetusel esines seal Mäetaguse puhkpilliorkester ning laulis Peterburi eestlaste koor. Riigikogu pärja asetas Küllo Arjakas (Keskerakond), valitsuse pärja – rahvastikuministri büroo osakonnajuhataja Ken Koort (Reformierakond).
(Fotol mälestajate seas Jõhvi kirikuõpetaja Peeter Kaldur.)

Mälestusplaadid NKVD-laste hukatud eestlastele Levashovo kalmistul. Otto Rästas oli tuntud revolutsionäär ja Eesti Wabariigi wabariigi vastane, langes Venemaal repressioonide ohvriks 1938. aastal. Vendadele Juhannes ja Rudolf Taalile (hiljem rehabiliteeritud) on mälestusplaadi pannud sugulased Eestist.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)