Lõpuks ometi on Eestile leitud messias

ANDO LEPS,      03. mai 2006


Selline mulje jäi lihavõttepühade-eelsest ja -aegsest meediast ning paljude poliitikute hõiskamisest. Kolme erakonna parimaks tulevaseks presidendikandidaadi-eelistuseks arvatud Toomas Hendrik Ilvese nime ja kuju hakati rahvale hoogsalt müüma erineval moel.

Appi võeti mitmed küsitlused, mille puhul torkas silma vastanute väike arv. Ent see ei seganud meediat panna esikülgedele ja uudistesaadetesse karjuvaid pealkirju "kogu rahva lemmikust", kes kõigi näitajatega ületavat kõiki teisi võimalikke presidendikandidaate mitmekordselt. Imelikul kombel kaotas muidu igas asjas nii skeptiliselt meelestatud ajakirjandus nüüd igasuguse kriitikameele. Lausa lääged ülistuslaulud halli rahvamassi jaoks lõpuks ometi leitud kikilipsuga päästjast meenutasid juba nõukaaegu, kui tõsimeeli kiideti "rahva suurt ja üksmeelset armastust" Moskva raugastunud riigiisade vastu.

Ilvese upitamine koos Rüütli mõnitamisega

Kogu seda kiidulaulu värskeltsündinud rahvaisale Ilvesele saatis ja saadab raugematu rünnak ja mõnitamine Vabariigi Presidendi Arnold Rüütli suunas.
Ilvese upitamise ja Rüütli mahategemise mängusse sekkusid ka praegune peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas. Omaette piinlikuks küsimuseks osutub see, kas Brüsseli kõrgele ametnikule sobib anda ühe Euroopa Liidu liikmesriigi alamatele ässitavaid juhiseid, keda ja miks tuleb valida uueks presidendiks. Ka peaministrile oli selline avaldus kohatu ja selgelt ebaviisakas praeguse riigipea suhtes. Reformierakond võiks viisakusest vähemalt mäletadagi, et Rüütli ametiajal on peaaegu kõik tähtsad ametikohad antud selle partei liikmetele.
Enamiku meedia jätkuv surve president Rüütli tõrjumiseks Eesti poliitikast on enneolematu. Üheski normaalses ja enesest lugupidavas demokraatlikus riigis ei saa selline massiline klaperjaht toimuda, ilma et ta kahjustaks ja naeruvuääristaks seda riiki oma rahva ja välisilma silmis. Meie paljud poliitikud ja suurem osa meediast aga ei pea seda ohtu millekski, sest on võetud selge siht ühisel jõul tasa teha 2001. aastal saadud kaotus presidendivalimistel. Selleks leitakse olevat head ka kõige näotumad vahendid.
Isegi Siim Kallas ja teised parempoolsed tegelased vestavad udujutte, kuidas Eesti presidendi tähtsaim omadus peab olema meie riigi esindamine välismaal. See oli tõesti küllalt tähtis siis, kui Eesti oli alles teel oma suurte sihtide – EL-i ja NATO liikmesriigi staatuse – saavutamise poole, ent ka siis polnud see esmatähtis. Eesti vajab presidenti mitte välismaale näitamiseks, vaid eelkõige oma rahvale, meie oma riigi asjadega tegelemiseks, meie koduste lõhede ja ebavõrdsuse silumiseks, meie riigilaeva hoidmiseks kursil, mis arvestab mitte ainult "rikaste ja ilusate", vaid kogu rahva huve.
Kui Lennart Meri oli presidendina aktiivne ennekõike väljaspoole Eestit, siis Arnold Rüütel on edukalt tegutsenud rohkem kodumaal, püüdes ühendada meie lõhestunud ühiskonda. Just Rüütlil oli võtmeroll Euroopa Liitu astumise referendumi õnnestumises, kuid see, samuti tema suured teened Eesti rahumeelsel taasiseseisvumisel, on nüüd maha vaikitud. Rahvale pakutakse moonutatud ajaloopilti, kus ainsateks tegijateks on tõstetud need, kes iseseisvuse taastamisel ei kandnud mingit reaalset vastutust rahva käekäigu eest.

Kuidas Ilves elektrijaamu parseldas?

Aktiivselt toimub uue favoriidi Ilvese üleskiitmine ja tema kuju lausa brezhnevlik retusheerimine.
Mis võrdsest kohtlemisest saab rääkida, kui Rüütlile pannakse mõnikord pahaks tema nappi võõrkeelteoskust, kuid Ilvese selgelt nõrka väljendusoskust emakeeles ei panda tähelegi?
Kui Rüütli puhul lõõtsutakse taas hõõgvele viha endiste komparteilaste vastu ja esitatakse pilti nii, nagu oleks viis aastat riigipea olnud Rüütel ikka veel tundmatu ja tema minevik teadmata, siis Ilvese tegevusest eri ametipostidel või tema tööst USA luurega tihedalt seotud asutustes ei peeta paslikuks eriti rääkida.
Täiesti unustatud on Ilvese aktiivne roll katses ärastada meie elektrijaamad pankrotiäärel visklevale Ameerika firmale ja ka Eesti Raudtee enamusosa segases mahamüümises firmale, mis pole suutnud täita võetud kohustusi ja ainult tülitseb Eesti riigiga. Võiks meenutada, et tollase valitsusjuhi Mart Laari hädised valed ja ähvardused Riigikogu ees – et kui me kohe ei nõustu odavalt müüma elektrijaamu ameeriklastele, siis meid NATO-sse ei võeta –, pärinesid ilmselt Ilvese töölaualt. Elektrijaamade mahaparseldamise peatas ainult Rahvaliidu ja Keskerakonna sihikindel vastuseis ning rahva kaasamine protestidesse selle kahtlase tehingu vastu.
Arvestades Ilvese varasemat huvi ja hoolt Eestimaa varade välismaistele seiklejatele sahkerdamise vastu, võib arvata, et tema tõusmisel riigipeaks ilmuksid siia uued Sposatod ja Angottid ning teised kahtlased seiklejad, võetaks ette uus jõuline katse haarata endale Eesti Energia ja seeläbi meie põlevkivivarud, saada oma kontrolli alla Eesti sadamad ja tõrjuda Eesti riik täielikult eemale Eesti raudteest.

Ilvese pisisullerdused

Sellise suurusjärgu afääride kõrval võib vähetähtsana tunduda mõnigi muu unustatud värvikas seik Ilvese tegudest, kus eetikast ja moraalist rääkida oleks liigne. Miskipärast ei küsi meie "tõehimuline" meedia midagi selle kohta, kuidas Ilves sai endale erastada korteri Tallinnas või miks ta elas hulk kuid riigi kulul residentsis Nõmmel ja tasus elamiskulud alles pärast pikka puiklemist, kui faktid riigi arvel elamisest olid avalikuks saanud.
Omaette teemaks on Ilvese selgelt väljenduv kõrkus meie rahva vastu ning külma sõja aegadest ja pikast "ideoloogiavõitleja"-karjäärist pärit mustvalge mõttelaad Eesti elu ja ajaloo käsitlemisel. Tema küünilised mõtteavaldused rahva liigitamisel õigeteks ja valedeks eestlasteks, vaenu ja vihkamise õhutamine võõrvõimu ajal vähegi aktiivselt tegutsenute vastu ja tänases maailmas veider ägedalt võitleva antikommunisti hoiak näitavad, et ilmselt võttis Ilves külma sõja ajal liiga palju tööd koju kaasa ja on toonud seda nüüd ka vabasse Eestisse.
President peab olema rahva ühendaja, erakondade poliitika tasakaalustaja ja kogu riigi huvide eest seisja. Kuid nendele tõsistele nõudmistele Ilves küll ei vasta. Tema tegevus ja vaated tõendavad, et talle on rohkem omane rahva lõhestamine, häbitundeta tegevus mõne poliitilise jõu ja majandusliku mõjugrupi heaks.

Võõraste huvide teener

T. H. Ilvese kiire kehastumine sotsiaaldemokraadiks tekitab imestust ja umbusku mitte ainult siinkandis, vaid ka teda edeva keigari ja lausliberaali perioodist tundvate väliseestlaste seas. Kuidas meie meedia ja paljud poliitikud ka ei pingutaks, ometi ei tundu eelmistest ümberkehastumistest veenvamana ka Ilvese uusim roll mängida hoolitsevat rahvaisa, kes tuleb kaugelt maalt targa presidendina oma tuima karja päästma pika pimeduse ööst.
Aga enne, kui taas asuda võimendama Ilvese lemmiktegevust, milleks on ülbelt lõtv ja kõikteadjalik hooletult irooniline segasevõitu targutamine ilmaelu üle napi sõnavaraga puises emakeeles, võiks meedia küsida presidendikspürgijalt vastust tema eluloo mõnegi etapi ja mitme teo kohta. Siis saaks selgeks, kas ta ikka on messias või hoopis võõrasse kuube peituv küüniline kergats, kes teenib oma kodumaale võõraid huve.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)