Suurriigid ei kavatse mitte kunagi oma jõhkruste eest vastutada

Dyer meenutab 1950. aastatel Keenias toimunud Mau Mau ülestõusu ja Briti tollase asumaa Keenia peaprokuröri Eric Griffith-Jonesi muret sellega seoses. Ta tõstab esile, et tundliku hingelaadiga Griffith-Jones väljendas muret selle üle, et ülestõusus vahistatute piinamine ja mõrvamine sarnanes „häirivalt olukorrale natsistliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa poolt loodud vangilaagrites". Griffith-Jones hoiatas Keenia kuberneri 1957. aastal: „Kui me teeme pattu, siis peame seda tegema tähelepandamatult ja vaikselt."

„Verised sündmused Keenias jäid tõepoolest pikaks ajaks tähelepanuta, nii et paljud britid hakkasidki uskuma justkui käitunuks nende impeerium viisakamalt, võrreldes teiste impeeriumidega. Kuid impeeriumid on oma olemuselt türanlikud ja vägivalla kaudu üles ehitatud. Neid säilitatakse hirmu läbi. Briti impeerium ei olnud Aafrikas selles osas mingi erand. Pool sajandit hiljem sunniti Suurbritannia valitsust lõpuks ometi seda tõde tunnistama," kirjutab Dyer.

Britid kõrvaldasid tõde sisaldavad toimikud

Ajakirjanik toob välja tõe, et aastatel 1952-1960 toimunud Mau Mau ülestõus Keenias suruti brittide poolt maha äärmise brutaalsusega. Keenia Inimõiguste Komisjoni hinnangul mõrvati, piinati ja sandistati brittide loodud vangilaagrites 90 000 keenlast. Siiani ei ole mitte kedagi karistatud toimepandud tegude eest ja mitte keegi pole ka ohvrite ees kunagi vabandanud. „Seda kuni tänaseni," rõhutab Dyer.

Enamik Briti vangilaagritest eluga pääsenud keenlastest olid 2011. aastaks üle-kaheksakümnesed. Vähesed Briti välisministeeriumis töötavad ametnikud, kes seda näotut ajalooepisoodi veel mäletasid, küllap lootsid, et häbiväärsed detailid keenlaste piinamisest ja tapmisest saavad vaikides maetud koos ohvritega, märgib Dyer. Ometi esitasid viis vangilaagris ellu jäänut ligi 6000 veel elus oleva ohvri nimel kohtusse Suurbritannia vastu hagi, et saada kompensatsiooni.

Dyeri sõnul proovis Suurbritannia valitsus seejärel läbi kõikvõimalikud legaalsed trikid, et vältida vastutuse võtmist toimepandud metsikuste eest. Suurbritannia valitsus väitis koguni, et ohvrid peaksid nõudma kompensatsiooni Keenia valitsuselt, kuna too olla pärinud Londonilt kogu legaalse vastutuse pärast Keenia iseseisvumist 1963. aastal.

Kui Suurbritannia valitsuse väited lükati kohtute poolt tagasi, teatasid britid, et ausat kohtuprotsessi pole enam võimalik pidada, sest juhtunust on möödas liiga palju aega ja probleemiks olevat asjaomaste tunnistajate ja dokumentide ülesleidmine.

Hagi esitanute advokaadid said seevastu jälile, et Suurbritannia valitsus oli tegelikult varjanud ülisuurt salaarhiivi, mis koosnes 8000 toimikust 37 endise Briti asumaa kohta. Need toimikud kõrvaldati Rahvusarhiivist ja said paigutatud mujale. Dyeri sõnul peideti need toimikud ära selleks, et varjata iseseisvuse nimel võidelnute vastu Briti koloniaalvõimude poolt toime pandud metsikusi.

Paljud rahvad on saanud kannatada

Pärast pikka aega kestnud kohtuvaidlusi, mille jooksul kaks viiest hagiesitanust surid, tunnistas Suurbritannia valitsus lõpuks üles, et tal pole alust, millele legaalselt toetuda. Briti valitsus teatas mõni kuu tagasi kohtuvälisest kokkuleppest, kus iga 5228 vangilaagris ellu jäänud keenlane sai kompensatsiooniks 5700 dollarit. Valitsus nõustus tasuma ka 9 miljonit dollarit õigusabiteenuste eest, mis kulus hagejatel ajal, mil britid tegelesid valetamise ja venitamisega.

Briti välisministri William Hague'i sõnul „Suurbritannia valitsus siiralt kahetseb, et niisugused kuritarvitused leidsid aset". Kuid ta rõhutas, et Suurbritannia valitsus juriidiliselt ei vastuta Briti koloniaaladministratsiooni poolt Keenias toime pandud tegude eest. Dyeri sõnul võib olukorda mõista nii: britid lihtsalt tundsid end kehvasti selle pärast, mis juhtus vaeste keenlastega, ja andsid neile tujuparanduseks pisut raha.

Dyer püüab oma artiklis leida põhjust, miks britid nii kangekaelselt keelduvad toimepandud tegude eest vastutust võtmast. Tema sõnul on omapoolseid hagisid esitamas ka mitmed teised Briti impeeriumisse kuulunud rahvaste esindajad, kes on kannatusi üle elama pidanud. Näiteks Malaisia külaelanikud, kelle sugulasi Briti väed 1948. aastal tapsid. Või siis Küprose kreeklased, keda Briti võimu vastu võideldes 1950. aastatel ilma kohtuta vahistati ning vangilaagrites väidetavalt piinati ja tapeti. Hagi võivad esitada ka need jeemenlased, keda vastavalt Amnesty International'i andmetele brittide poolt piinati eriti jõhkral viisil 1960. aastatel Adeni linnas.

Vastutusest hiilitakse kõrvale mõiste „turvalisus" abil

Dyeri sõnul Suurbritannia valitsuse strateegia on iga juhtumi puhul ühesugune: eitada ja varjata kõike, kasutada venitamistaktikat. Hague'i keeldumine tunnistamast brittide vastutust, isegi kui ta tunneb keenlastest ohvritele kaasa, on Dyeri sõnul osa laiemast strateegiast.

Suurbritannia välisministeerium on Dyeri väitel andnud teada, et uusi samasuguseid hagisid võidakse hakata menetlema vastuolulise salajase kohtusüsteemi raames, millele pani aluse uus nn õigluse ja turvalisuse seadus (Justice and Security Act), mis peagi jõustub. „Kui Teile see seadus ei meeldi, siis muutke seda," märgib Dyer irooniliselt. Ta tõstab esile, et taaskord on võimud võtnud appi maagilise sõna „turvalisus".

Seega ei maksa Dyeri sõnul loota, et ka näiteks Venemaa pakuks kompensatsiooni ja vabandaks Tšetšeenias toime pandud vägivallategude pärast. Ja ega kahjude korvamist pole USA-lt loota näiteks neil, keda on ilma kohtuta hoitud vangis Afganistanis Bagrami laagris või Kuubal asuvas Guantanamo sõjaväebaasis.

Refereerinud INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]       BRITTIDE VERISED TEOD: 1950-ndatel Mau Mau ülestõusu Keenias maha surudes kasutasid britid jõhkrusi, mis ei jäänud alla Stalini ja Hitleri tegudele. Vastutuse võtmise asemel Suurbritannia valitsus nüüd vaid vassib ja varjab erinevate rahvaste vastu toime pandud julmusi.

Jaga |