Meediaklubis Impressum kohtusid spordikorüfeed

Külalisteks hotelli Meriton Grand Hotel Tallinn konverentsikeskuses olid Vene ajakirjanik, ajalehe Sovetski Sport (Moskva) peatoimetaja Igor Kots ja tuntud telespordikommentaator Vladimir Gomelski.

Muide, Vladimir Gomelski on ise kolmat põlve korvpallur ja treener. Tema isa oli NSV Liidu korvpallikoondise legendaarne treener Aleksandr Gomelski. Praegu töötab Vladimir televisioonis, kus kommenteerib näiteks juba neljandat hooaega teleprojekti „Jääaeg".

Tänini tugevad sõprussidemed

Õhtu alustuseks kommenteeris Gomelski slaidikava NSV Liidu korvpallikoondistest. Teiste hulgas olid seal Jaak Salumets, Priit Tomson, Aleksander Tammiste, Tiit Sokk, Heino Enden jt.

Järgnes slaidistik jalgratta-mitmepäevasõidu koondisest ja Aavo Pikkuusist. Kommenteeris Igor Kots, keda võib lugeda selle spordiala eksperdiks.

Nii Heino Enden kui ka Aavo Pikkuus olid samuti kohtumisele tulnud. Mõlemad kinnitasid, et sõprussuhted eesti ja vene sportlaste, eelkõige aga vanade koondisekaaslaste vahel on siiani säilinud. Vähe sellest - Enden ütles, et kaks tema parimat sõpra elavad Venemaal ja vana koondis koguneb siiani vähemalt kord aastas, tänu sellele käivat ta päris tihti Moskvas.

Kots lisas, et on olemas ka vastupidine tendents. Paljud Venemaa sportlased pidid eelistama just Eestis treenida. Näiteks mitmekordne maailmameister ja olümpiavõitja iluuisutamise meeste üksiksõidus Jevgeni Pljušenko pidavat vähemalt kord aastas Eestis treenimas käima. Mitmed eestlased, nagu näiteks Martin Müürsepp, on mänginud Venemaa klubides nii jalgpalli kui ka korvpalli. Peale selle on Eesti ja Vene sportlastel isiklikke ja perekondlikke sidemeid. Näiteid on palju: perekonnad Šmigunid, Levandid, Välbed jne.

Keelebarjäär

Kohtumine võttis kohe algusest peale sundimatute meenutuste vormi. Nii rääkis Aavo Pikkuus, kuidas ta 15-aastaselt esimest korda üksinda Sotši noortekoondise treeninglaagrisse sõitis. Ta olevat lennukist väljunud ja läinud sinna, kuhu kogu rahvas läks. Siis olevat aga osa inimesi paremale ja osa vasakule pööranud, aga tema ei teadnud enam, kuhu minna. Küsida ta ka ei osanud, sest ühtki vajalikku venekeelset sõna meelde ei tulnud. Nii olevatki siis Pikkuus teeristile kohvri otsa maha istunud ja nutma hakanud. Inimesed tulid küsima, milles asi, tema aga seletada ei oska. Sellest olevat meel veel kurvemaks läinud. Kahe tunni pärast olevat maandunud Moskva lennuk ja siis ta kohtus teiste kaassportlastega. Sügisel aga keeleprobleemi enam polevat olnud.

Enden aga meenutas, kuidas tema ja leedulane Sabonis olid narrinud üht grusiinist koondisekaaslast, kes üldse vene keelt ei mõistnud. (Õigemini, seda tuletas küll talle meelde Gomelski.)

Sport ja raha

Küsimusele „Tänapäeval võisteldakse enamasti raha eest, aga mille nimel tehti seda nõukogude ajal?" vastas Pikkuus, kes ei ole oma huumorimeelt ka raske haiguse tõttu minetanud, et ka tollal võisteldi raha eest - kui ta võitis koos Nõukogude koondisega olümpiakulla, said nad honorariks tervelt 1000 Kanada dollarit.

Loomulikult oli see nali, ja nii sportlased kui ka kommentaatorid kinnitasid ühest suust, et raha nimel sportida ei ole võimalik. Gomelski lisas, et Venemaa meeskonnaspordi (jalgpall, korvpall ja hoki) allakäik oligi tingitud sellest, et kõik asusid vaid raha nimel sportima. Nüüd hakkavat asi muutuma.

Riiginimi särgil

Kui eesti sportlastelt küsiti, millise maa eest nad võistlesid, kas NSV Liidu või Eesti eest, vastasid mõlemad, et võistlesid selle riigi eest, mille nimi oli särgil - seal oli kirjas CCCP.

Veel huvitas kohalviibijaid, kas sportlastel ei tekkinud tahtmist Läände putkata; võimalusi ju oli. Pikkuus ütles, et teda küll keelitati Läände jääma, kuid esiteks olid kodus vanemad ja sõbrad, teiseks takistas keeleküsimus. Valiku lõplikult otsustas aga see: kohe olevat tunda olnud, et sind tahetakse lihtsalt ära kasutada, midagi reaalselt huvitavat aga ei pakuta. Nii ta välismaale ei jäänudki.

Lõpetuseks oli äärmiselt meeldiv kuulda, et eelmisest aastast alates Haigekassa maksab Aavo Pikkuusi ravimite eest ja tänu sellele on kunagisel olümpiavõitjal nüüd kergem hingata. Muide, Venemaal pidada olümpiavõitjad ja maailmameistrid vägagi head pensioni saama. Loodame, et meilgi suhtumine kunagistesse tippsportlastesse muutub. Praegu aga tundub, et paljud suhtuvad neisse kui reeturitesse, kes võistlesid „vale" riigi eest.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |