"Alpimaja" seriaal läks korralikult nihu

19. aprilli Postimehes vahendas Hendrik Alla Hanno Tombergi, Ilmar Raagi ja Ivo Uukkivi kommentaare pärast sarja esimese osa eetrisse jõudmist. Nende arvates oli kasinal vaadatavusel mitu põhjust, millest olulisemateks peeti ebaõnnestunud eetriaega ja süžee kaudset seotust enamikku vaatajaid traumeerinud suusataja Andrus Veerpalu juhtumiga.

Esimest väidet pole mõtet kommenteerida, sest eks teletegijad tea vaadatavuse seost eetriajaga kõige paremini.

Seevastu tahaks arutleda teise põhjuse üle. Loomulikult seostub dopinguteema peaaegu iga vaataja teadvuses möödunud hooajal suusatamises toimunuga ja selle meediakajastusega. Seda ei tee olematuks ka Uukkivi väide, et "Alpimaja" puhul oli tegu pigem krimipõnevikuga ja "vaatajad ei teadnud, mida nad boikoteerisid".

Kui tegijad tahtnuksid tõsimeeli distantseeruda Veerpalu ümber toimunust, siis olnuks kriminaalse stoori käivitamiseks ka piisavalt muid võimalusi.

Kuid ka valitud stsenaariumi korral saanuks reklaamis rõhutada teisi aspekte. Selle asemel tõmbas esimene reklaamiklipp selge paralleeli reaalselt olnuga, kuna näidati dopingut pruukinutega toimuvat pressikonverentsi.

Kaldun arvama, et dopinguteema valimine ja rõhutamine oli tegijate poolt nimme taotluslik - selle abil loodeti vaatajaid juurde meelitada. Paraku lõigati näppu.

Autori kogenematus ja tehnilised probleemid

Vähese vaadatavuse eelpooltoodud põhjustele lisandus aga ka teisi, mida kõnealuses ülevaates ei mainitud. Kui klassikalistes kriminullides on enamasti tegu ühe kuritööga, mille lahendusele uurijad samm-sammult lähemale jõuavad, siis tänapäevaautorid on omaks võtmas uudset stiili, kus põimuvad mitu omavahel küllaltki lõdvalt seotud tegevusliini.

Sellised lood on üldjuhul raskemini jälgitavad, kuna tegelased ja stseenid vahelduvad hüppeliselt ja kiiresti.

Kirjalikku teksti lugedes on alati võimalik lehte tagasi keerata ja kirjapandut üle lugeda, kuid ekraanil sellist võimalust pole. Seetõttu peaks ekraanil tegelasi esialgu pikemalt tutvustama ja eksponeerima. Muidu on raske tegelasi hiljem identifitseerida ja toimuvast aru saada. See vajakajäämine ilmnes küllalt selgesti ka kõnealuse seriaali puhul. Seda võib eelkõige pidada stsenaariumi puuduseks, kuid süüst pole puhtad ka produtsendid. Nad valisid stsenaristiks Eesti hetke kuumima krimikirjaniku Indrek Hargla, kuid ei arvestanud sellega, et romaanikirjanikul on ilmselt raske kiiresti ekraaninõuetega kohaneda.

Kui tegu on hoolikat jälgimist eeldava nõudliku looga, saavad küllalt määravaks mitmed tehnilist laadi nüansid. Et toimuvat mõista, on oluline iga sõna vaatajani jõudmine. Seda aitab tagada teksti kuuldavus. Teatavasti peetakse seda teatrilaval üheks näitleja professionaalsuse mõõdupuuks.

Siin seriaalis aga räägivad mitmed tegelased kiirustades ja sõnu korralikult artikuleerimata; lisaks raskendavad kuuldavust pahatihti automootori mürin, taustamuusika ja olmemüra. Kontrastina eristub sarja kolmandas osas episoodilises presidendi rollis Anu Lamp, kes demonstreerib näitlikult, kuidas saab kuuldavaks muuta mitte ainult iga sõna, vaid ka iga häälevarjundi.

Kui tegevuse jälgitavus on tihedalt seotud tegelaste kõnega, siis võõrkeelse teksti puhul on samavõrra oluline subtiitrite loetavus. Kuna "Alpimajas" on palju tegemist valges riietuses meedikutega, siis on sellisele heledale taustale projitseeritud valges kirjas subtiitrid raskesti loetavad.

Krimimürgitus

Kui veelkord rääkida "Alpimaja" sisust, siis on küsitav kuivõrd otstarbekas oli valida sarjale kriminaalne süžee.

Viimastel aastatel on kõik meie telekanalid krimipõnevikega üle külvatud. Lisaks kodumaistele "Kelgukoertele" ja "Kättemaksukontorile" tuleb järjest ekraanile sisseostetud sarju. Seetõttu hakkavad originaalsed ideed ammenduma ja konstrueeritud ulmelised lood on hakanud vaatajaid tüütama.

Kui dopinguteemal sarja siiski teha taheti, siis võinuks selleks olla psühholoogiline draama, mis püüdnuks lahata Veerpalu juhtumi tagamaid. Pole kahtlust, et ka sel juhul saanuks niiditõmbajatena kujutada poliitikuid, nagu see ilmnes "Alpimajas". Geenidopingu sundmanustamine on ikkagi pigem ulmeline teema, millel reaalsusega vähe ühist.

Samas vajab Veerpalu ümber toimuv hädasti lahtimõtestamist, sest ühiskonnale püütakse järjest enam jätta muljet, et sportlane ise ongi kõiges süüdi. Selle kinnituseks on kasvõi hiljaaegu tehtud otsus jätta Veerpalu välja olümpiavõitjate stipendiumi saajate nimekirjast.

Sama võib öelda ka selle kohta, kuidas talvisel Otepää võistlusel tauniti meie kommentaatorite poolt Veerpalu tegelemist suuskade testimisega.

Küllap prognoositakse, et rahvusvaheline spordiarbitraaž vaevalt sportlase kasuks otsustab. Kui see aga siiski juhtub, kes kompenseerib siis Veerpalu kannatused?

Uusi sõnumeid teema kohta on oodata juba sel nädalal.

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |