Vähene asjatundlikkus ja väärsüüdistused

AARE RAID,      08. mai 2002


"Palun avaldada vastulause K. Tarandi ja R. Ruutsoo artiklitele "Risk ei väärinud küünlaid", EPL 03.04.02 ja "Suurel vennal jääb õigust ülegi", EPL 11.04.02", kirjutas Aare Raid saateks Eesti Päevalehele saadetud artiklile. Kuna EPL Raidi vastulauset ei avaldanud ning sama teema on läbinud ka Kesknädalat, avaldame vastulause kinnituseks, et Eesti ajakirjandusest pole arvamusvabadus veel päriselt kadunud.

Miks vallandati Aare Raidi aadressil laimukampaania? Põhjust nagu pole. Kapo tundis Raidi kui endist välisluure töötajat juba ammu. Välisluure (Eestis RJK I osakond) kogus KGB ühe iseseisva struktuuriüksusena välismaalt riigile vajaliku informatsiooni (ka salajast) ja analüüsis seda.
R. Ruutsoo süüdistab 11.04. EPL-s "Suurel vennal jääb õigust ülegi" Raidi nuhkimises. Välisluure ei tegelenud riigi kodanike jälitamise, nuhkimise, koputajate värbamise ja muu sellisega. Selleks olid teised RJK struktuuriüksused (näiteks vastuluure). Ruutsoo arvates ahistas Raid teadlasi, kuna TA välisosakonna (TAV) kaudu kinnitati välismaalastega suhtlevate ja välismaale sõitvate teadlaste nimekirjad. Tegelikult koostas iga instituut nimekirja isikutest, kes vastutasid välisteadlaste tööprogrammi täitmise eest ja esitas selle vastuluurele kinnitamiseks läbi TA eriosakonna. Teised teadlased kohtusid välismaalastega vastavalt tööprogrammile. TAV ei otsustanud välissõite. Instituudid esitasid sõidutaotlused TAV-le, kust need edastati NSVL TA-le teadusvahetuse programmi lülitamiseks. Programmi võetud teadlastele vormistati vajalikud dokumendid. TAV edastas osa dokumentidest NSVL TA-le ja osa läbi TA eriosakonna EKP KKsse. EKP KK väljasõidukomisjoni (VSK) ainupädevusse kuulus väljasõitude lubamine. RJK vastuluure osakondki teatas VSK-le ainult oma arvamuse, otsuse tegi VSK. Ruutsoo esitatud teistele süüdistustele ma ei vasta, ega tee seda edaspidigi, kuna need rajanevad samuti tema arusaamadel ja vähesel informeeritusel. Me räägime lennukite mustadest kastidest ja enamik meist arvab, et nad on ka musta värvi. Tegelikult see nii ei ole.
Raidi laimamise tegeliku põhjuse avalikustas Kaarel Tarand ise 03.04 EPL-s "Risk ei väärinud küünlaid", kirjutades, et Raid tuleb isoleerida vaikusesse, mitte lasta tal ajalehtedes kirjutada. Tõesti, parim viis seda Eesti ühiskonnas teha on lajatada KGB malakaga. Raidi nime trükkimine Riigi Teataja Lisas oli ajastuselt sobiv.
Tarand väidab, et Raid ja keegi USA ekspert Warren K. Christolon kirjutasid võidu, et Eesti NATO-sse ei saa. See on vale. Meie sõnum oli, et NATO-le tuleb tõestada, et Eestil on läbimõeldud kaitsejõudude arendamise kava, reaalsed tähtajad ja vahendid selle elluviimiseks ning kaasaja nõuetele vastav väljaõppe programm. Rõhutasime vajadust luua kiirreageerimisüksus ja toota julgeolekut. Täna räägitakse kõigest sellest Toompeal kui NATO nõuetest. W. Christolon on üks neid, keda kutsutakse Riigidepartemangu konsultatsioonideks, kui ees seisavad kohtumised Balti riikide esindajatega.
Tarandi väitel kahjustas Raidi artikkel 17.01 Äripäevas Eesti mainet. Rublatehingul on kaks rahvusvahelist tahku. 20.06.1992 Moskvas allkirjastatud dokument seoses oma raha kasutuselevõtuga Eestis oli esimene iseseisva Eesti Vabariigi ja iseseisva Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkulepe. Laari juhtimisel tallati see jalge alla põhjendusega, et nii on Eestile kasulik. Rahvusvahelises arusaamas teatas Eesti, et ta ei pea suhteid Venemaaga oluliseks ja Venemaa teadvustas endale, et Eestit ei tohi usaldada. Kahe riigi suhted pandi rubladega paika. Laari arvates reguleerime suhted Venemaaga NATO ja EL-i abiga, olles neis liikmed. Moskva kinnitab, et suhted Eestiga pole prioriteetide loetelu esilehel. Saksa eksvälisminister Kinkel rõhutas 11.04 Tallinnas, et oleks vajalik, et NATO-sse ei toodaks oma kahepoolseid probleeme Venemaaga.
Teine tahk. Suletud rublatsooni raharinglusest kõrvaldatud rublade toimetamine rublatsoonist väljunud Eestist (kehtestas rublade asemel kroonid, mistõttu Eestis olevad rublad kaotasid kaubakatte ja muutusid sisuliselt makulatuuriks) Venemaa raharinglusesse ilma Venemaa keskpanga loata on rahvusvaheline kuritegu. Selline tegu tähendab suletud rahatsoonis inflatsiooni esilekutsumist ja tsooni majanduse destabiliseerimist.
Minu sõnum 17.01 Äripäevas oli, et NATO Praha tippkohtumise eel ja sellele järgneval ratifitseerimisperioodil ei tohi Eestit juhtida poliitik, keda saab süüdistada rahvusvahelises kuriteos. Laari rublatehingut ei pruugi kasutada ainult Venemaa. On oht, et see võib üles kerkida USA Senatis Eesti NATO-ga liitumise ratifitseerimise käigus. Senatis on neid, kes näevad Eesti vastuvõtus tarbetuid lisakohustusi USA-le. Pole paremat argumenti kui teatada, et Eestis on peaministriks rublaafääri korraldaja, mis demokraatia toimimisest seal rääkida. Demokraatia on aga igale ameeriklasele arusaadav mõiste.
Laari arvates oli rublaafäär unustatud seik. Raid näitas, et see ripub hoopis Damoklese mõõgana Eesti maine kohal. Seda tajus ka Laar ja Co. Tarand kirjutab, et "…juba päev hiljem võis Raidi kiusujuttu inglise keeles üle maailma võrgust leida." Laar ja Co mõistis, et NATO-ga liitunud Eestis ei saa korduda olukord, kus rahvusvahelise kuriteo kordasaatnud poliitik lubatakse peaministri toolile. Süüdi on Raid, kes rublaafääri lagedale tiris.
Laari rublalugu pole unustatud. Suurriikide välisluured koguvad ja täiendavad pidevalt andmeid maailma erinevate riikide juhtpoliitikute kohta. Neid andmeid kasutab riigi juhtkond. Suurriigid teevad maailmapoliitikat, väikeriigid osalevad poliitikas.
Terrorismivastases sõjas on USA-l vajadus kontrollida paljude riikide siseolukorda. USA huvidele sobiks variant, kus toimub NATO suur laienemine. USA-Vene ja NATO-Vene suhete areng soodustab seda. Läbi NATO seoste on USA-l hea kontrollida siseolukorda Ida-Euroopa riikides, tagades seal oma terrorismivastase sõja eesmärkide arvestamise. Administratsioonil on vaja, et NATO laienemine ratifitseeritakse Senatis tõrgeteta. Tõrgete võimalused tuleb varakult kõrvaldada. Olenemata Raidi artiklist oli Laari toimik rublaafääriga ammu Washingtonis laual.
Maailmapoliitikas ei huvita kedagi, mis asjaoludel ja kuna tegu toimus. Tunnistatakse vaid tegu.
Lääne vaatlejaid huvitab ilmselt praegu, kas Eesti ühiskond täheldab riigis ohtu demokraatiale. Kas komme, kus võimulolijaid kritiseerivate isikute suid suletakse vahendeid valimata, kogub demokraatlikus Eestis elujõudu?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)