Mõttes roosid Sulle saadan, Margareete!

Heimar Lenk,      17. august 2005


Roosid olid tema lemmiklilled ja neid maalis ta lõpmata arv kordi. Piltidel on lilled peaagu alati kenas vaasis ja kuhugi lauale asetatud. Kuid vaid vähesed teavad, et need õied, mis nüüd meile raami seest vastu vaatavad, olid tegelikult kingitud kunstnikule endale.
Sain sellest kuulda üsna juhuslikult. Siis kui ma Margareetele tema Vabaduse väljaku ateljeesse esimest korda külla läksin. Ka minul olid punased roosid kaasas. Nagu ikka külla minnes. Kui Margareete oli need vette pannud ja konjakiklaasid kapist välja võtnud, sain ma teada, et just niisugused lilled on tema lemmikud. Suured, tugeva varrega tulipunased roosid. Ta lubas neid järgmisel päeval maalima hakata.
Sellel õhtul nägin ma palju pilte. Ja palju lilli oli nende peal. Just nagu hinged elasid need isekeskis edasi seda elu, mis oli sündinud lõhnavate õite kinkimise hetkel. Et seda hetke peatada, püüdis kunstnik aja lõuendile kanda. Aga et pintsel aega maalida ei oska, joonistas naine üles hoopis lilled, mis talle elu jooksul toodi.
Nii seisavadki need seal vaasis. Need igavesti värsked õied. Inimesed vaatavad ja imestavad, kui ilusad need on. Ja nad ei teagi, et kõik need roosid said kingitud ühele ja samale kaunile daamile, kelle hing oli aga nõnda suur, et lahkudes siit ta kogu selle ilu meile tagasi kinkis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)