Tõnis Saarts: Kas valimised sulatavad üles külmunud parteimaastiku?

Selgepiirilised kaks vastandlikku blokki on välja kujunenud ning kolmandat võimalust pole valijatele jäetud.  "Kolmanda jõuna" suudaksid ennast välja käia ehk Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE)  või Rohelised, kuid kumbki neist on end tänaseks ühe või teise leeriga üsna tugevalt sidunud.

Parteimaastiku külmumine on üsna selgelt paika pannud ka valijate eelistused. Siin pole enam väga palju kaksipidi mõtlemist: kas valid savisaarlased või valid isamaalased - kolmas võimalus on jätta üldse hääletamata, mis pole kuigi ahvatlev valik.

Peaministriks saab mõne suure erakonna juht

Erakonnamaastiku suletusele viitab ka üsna kõrge valitsusparteide toetamise tase. On   selge, et potentsiaalsetele paremerakondade valijatele pole ei Keskerakonna juht Edgar Savisaar ega SDE alternatiiviks. Isegi kui ei olda täiesti rahul praeguse valitsuse tegevusega, siis ülejäänud võimalused tunduvad veelgi peletavamad. Seega arvamus, nagu Keskerakond suudaks oma toetust majanduse harikriisil mõõtmatutesse kõrgustesse tõsta, haarates kaasa kõikvõimalikke "pettunuid", on vale. Piirid on igal juhul ees. "Parempoolsete pettunute" ja "vasakpoolsete pettunute" valimiskäitumise vahel on selged erisused ja üksteise paati niisama kergelt üle ei joosta.

Kui spekuleerida võimaliku uue peaministrikandidaadi isiku üle seoses 2011. aasta  parlamendivalimistega, siis ennekõike peaksime vaatama praeguste suuremate erakondade esimeeste poole. Peaministrikandidaat võiks tulla erakondade teisest ešelonist või sootuks kõrvalt ainult sellisel juhul, kui koalitsiooni vormimine kulgeb ülimalt pingelises ja usaldamatus õhkkonnas ning paljude keeruliste kompromisside hinnaks kujuneb "võimalikult neutraalne peaministrikandidaat".

IRL-i valikutest võib sõltuda palju

Rääkides tulevase valitsuskoalitsiooni koosseisust, ei välistaks ma ühtegi võimalust. Pole täielikku garantiid, et koalitsioon luuakse praeguse kahe vastanduva bloki piirjooni arvestades nii, et ühele poolele jäävad tingimata Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Reformierakond ning teisele poole - Keskerakond ja SDE.

Ei tasuks täiesti alahinnata IRL-i soovi Reformierakonnale koht kätte näidata; see võiks sünnitada hoopis teistsuguseid kombinatsioone. Kui Riigikokku saavad ka Rohelised, siis võib just neist kujuneda ülioluline kaalukeel, ja nemad teevadki lõppotsuse, kummale poole liisk langeb. Kui 2011. aastal valitud parlamendis aga on esindatud kõigest neli erakonda, siis võib hakata väga palju sõltuma just IRL-i valikutest.

Täit kindlust pole selleski, et valimiste põhikonfliktiks saaks töötuse küsimus. Kas erakondadel on selles küsimuses välja pakkuda efektseid ja kiireid lahendusi? Kas need lahendusteed on ikkagi üksteisest nii radikaalselt erinevad, et annaksid välja valijamasse mobiliseeriva dramaatilise konflikti? Ma kahtlen selles.

Töötusest võib kujuneda väga oluline teema valimiskampaanias, kuid on küsitav, kas sellest kujuneb ka valimiste põhikonflikt. Tasub meenutada, et ühtedelgi valimistel  alates 1992. aastast pole peamine valimisvastuolu Eestis olnud seotud mõne sisulise sotsiaal-majandusliku küsimusega, vaid alati on mängitud sümbolitele, isikutele või rahvustunnetele.

-o-

Jaga |