Endine rektor ei sobi riigikontrolöriks

Tekib küsimus, kuidas saab riigiülikooli endine rektor riigikontrolöri ametikohal erapooletult kontrollida enda juhitud asutuste majandustegevust või anda objektiivset ja sõltumatut hinnangut enda või oma lähedaste kolleegide tehtud juhtimisotsuste kvaliteedile. Juhib ju Alar Karis praegu Rektorite Nõukogu ning töötas neli aastat Eesti Maaülikooli rektorina ning 2007. aastast alates Tartu Ülikooli rektorina, mistõttu riigikontrolörina oma kohustusi täitma asudes tekib tal paratamatult huvide konflikt.

Tõenäoliselt tekkis huvide konflikt aastaid tagasi ka Justiitsministeeriumi endisel asekantsleril Juhan Partsil. Sest toona tegi ministeeriumist tulnud riigikontrolör uuele ametikohale asudes otsuse vabastada teenistusest kaks kogemustega audiitorit. Sõltumatud ametnikud olid vahetult enne Partsi ametissemääramist auditeerinud Justiitsministeeriumi majandustegevust ning andnud muu hulgas kriitilise hinnangu riigieelarveliste vahendite kasutamise seaduslikkusele ka asekantsleri juhitud õigusloome valdkonnas.

Miks siis valis president kõigi võimalike kandidaatide hulgast välja just endise riigiülikooli rektori ega esitanud riigikontrolöri ametikohale tõeliselt ja mitte näiliselt sõltumatut ja erapooletut kandidaati?

Lemmikuks Tartu Ülikool

Mingil arusaamatul põhjusel on Tartu Ülikool olnud meie presidentide lemmik ka varem. Alles hiljuti asus Ilves ülikooliseaduse muutmise seaduse menetluses jõuliselt ülikoolide poole ja leidis, et valitsus püüab liialt riigiülikoolide autonoomiat piirata.

Ometi pole midagi õigusvastast selles, kui seadus annab haridusministrile ja valitsusele õiguse teatud tingimustel hinnata, kas mõne riigiülikooli tegevust on otstarbekas jätkata ja finantseerida või mitte. President Meri aga jättis aastaid tagasi sekkumata, kui Tartu Ülikooli kasutuses olnud piiratud tsiviilkäibega riigivara riigivaraseaduse nõudeid eirates valitsuse määrusega Tartu Ülikooli omandisse ja selle käsutamise õigus ülikooli põhikirjaga ülikooli nõukogu pädevusse anti.

Ometi ei tähenda asjaolu, et valitsused oma ülesannet vajaliku hoolsusega täitnud ei ole ja ülikoolidel omatahtsi paljuneda ja vabalt laieneda on lasknud, et riigiülikoolide nõukogud riigi kinnisvara küsimustes valitsusest kõrgemal võiksid seista.

Ütles ju Tartu Ülikooli seadus juba 1995. aastal selgesti, et Tartu Ülikool on Eesti Vabariigi riiklik rahvusülikool, mis asub Kultuuri- ja Haridusministeeriumi valitsemisalas. Riikliku asutusena allus ülikool haridusministeeriumile ka 1925. aastal vastu võetud Eesti Wabariigi Tartu Ülikooli seaduse kohaselt. Toonane seaduski andis ülikooli nõukogule õiguse otsustada ülikooli kinnisvara ostmist ja võõrandamist, kuid kohustas kõik asjaomased otsused esitama kinnitamiseks ka haridusministrile. Riigihoidja poolt 1937. aastal dekreedina antud ülikoolide seaduse kohaseltki allusid ülikoolid riiklike asutustena haridusministeeriumile ning ülikoolidel oli õigus omandada ja võõrandada kinnisvarasid vaid haridusministri kinnitamisel.

Ülikoolide vara on riigivara

Samast ajaloolisest loogikast lähtus parlament ka ülikooliseadust vastu võttes. Selles sätestati, et seadus reguleerib riigiülikoolide tegevust, ning nimetati akrediteerimisotsuse tegemiseni riigiülikoolidena lisaks Tartu Ülikoolile veel Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Muusikaakadeemiat ja Tallinna Kunstiülikooli.

Seega on kõik avalik-õiguslikud ülikoolid tänaseni Eestis riigiülikoolid ning nende vara on riigivara, mille valdamise, kasutamise ja käsutamise korda reguleerib riigivaraseadus ning mille majandustegevuse otstarbekust ja seaduslikkust peaks rutiinse kontrolli käigus hindama ka Riigikontroll.

Riigikontroll kui erapooletu ekspert

Tasuta kõrgharidusele üleminekuga väheneb erasektori osa ka riigiülikoolide finantseerimises ning suureneb toetus riigieelarvest. Seoses sellega seisavad valitsusel ja parlamendil lähiajal ees keerulised ja sisulised otsused - rasked otsused vaatamata sellele, et meie põhiseadus lubab riigiülikoolide autonoomiat eesmärgipäraselt ja avalikes huvides piirata.

Kuna tasuta kõrgharidusele üleminekul muutub üliõpilase ja ülikooli õigusliku suhte olemus ning ülikooli tegevustoetuse maht hakkab otseselt sõltuma õppetöö ulatusest, kvaliteedist ja tulemuslikkusest, on parlamendil ja valitsusel argumenteeritud ja kaalutud otsuste tegemiseks vaja sõltumatute ja asjatundlike ekspertide erapooletuid arvamusi. Vaieldamatult on üheks selliseks eksperdiks ka Riigikontroll.

Riigiülikoolide konkurents

Riigiülikoolide tegevus ja konkurents kinnisvara arendamisel ning õppekavade massilisel dubleerimisel on tänaseni üsna läbipaistmatu. Piisavat tähelepanu ei ole pööratud õppekavade kvaliteedile ega õppejõudude kvalifikatsioonile.

Avalikkuses on väljendatud isegi kahtlust, et kõrgharidust tõendavaid dokumente on massiliselt antud liiga nõrkade tulemustega üliõpilastele. Kuigi ülikooliseadus annab ülikooli ühinemise ja jagunemise küsimuses otsustusõiguse Riigikogule, ei ole praktikas seatud mingeid piiranguid ka raskustesse sattunud erakõrgkoolide liitmisele riigiülikoolidega. Vaatamata sellele, et rektorid räägivad juba aastaid valjuhäälselt õppekvaliteedi tõstmise ja õppekavade dubleerimise lõpetamise vajadusest, on reaalselt mindud ülikoolidesse dubleerivate teaduskondade loomise teed.

Nii liideti erakõrgkool Veritas esmalt Nordiga ja seejärel Nord Tallinna Ülikooliga. Raskustesse sattunud Õigusinstituudi päästis Tartu Ülikool ning Concordia vangerdas ennast läbi Audentese edukalt Tallinna Tehnikaülikooli rüppe.

Tulemuseks on õigusteaduskonnad kõigi riigiülikoolide juures ning ees seisab ka nende õpikeskkonna, õppejõudude kvalifikatsiooni ja õppe kvaliteedi hindamine.

Nii tekibki küsimus, kuidas riigiülikoolide endine rektor saab näiliselt kuitahes asjatundliku kontrollimise käigus huvide konflikti vältida ning iseenda või oma endiste kolleegide tööd erapooletult hinnates öelda, kas ülikoolid on riigivaraga tehinguid sooritades juhindunud põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada?

Kas Tartu Ülikooli endine rektor saab anda erapooletu hinnangu piiratud tsiviilkäibega riigivara Tartu Ülikooli omandisse ja ülikooli nõukogule selle käsutamise õiguse andmise õiguspärasusele? Kas saab ta erapooletult välja selgitada, mis asjaoludel sai võimalikuks riigiülikooli tunnistamine vara tagastamise õigustatud subjektiks omandireformi aluste seaduse mõttes?

Ülikoolide finantseerimisest

Seoses kõrgharidusreformi ning riigiülikoolide institutsionaalse akrediteerimise ning õppekavade dubleerimise vähendamise vajadusega, seisavad haridusministril, valitsusel ja Riigikogul ees keerulised otsused.

On ilmne, et parlament vajab kõrghariduses majanduslikult põhjendatud otsuste tegemiseks ja edaspidiste eesmärkide sõnastamiseks erapooletut ja asjatundlikku analüüsi. Pole välistatud, et otsustada tuleb ühe või teise riigiülikooli finantseerimise jätkamise küsimus ning vajadusel mõne ülikooli tegevus lõpetada. Annab ju ülikooliseadus haridusministrile õiguse teha valitsusele ettepanek ülikooli tegevuse lõpetamiseks, kui peaks selguma, et ülikooli pole võimalik finantseerida.

Eesmärgipäraste, arukate, õigete ja põhjendatud otsuste tegemiseks vajavad poliitikud erapooletuid ja objektiivseid hinnanguid ning sõltumatut analüüsi ka Riigikontrollilt.

Kas endine rektor saab seda riigikontrolörina erapooletult ja sõltumatult teha, kui meedias on aina sagedamini viidatud ülikoolide sisemistele juhtimisraskustele ning riigieelarvest saadud toetuse ebaotstarbekale kasutamisele? Kas saab minister Aaviksoo Tartu Ülikooli endise rektorina jääda erapooletuks ja oma hinnangutes objektiivseks, kui kõne alla tuleb Tartu Ülikooli positsiooni vähendamine või säilitamine mõne teise riigiülikooli arvelt? Ei saa ju välistada, et just riigiülikoolide rektorite emotsionaalsed ja tihti justkui edevusest kantud ettevõtmised on viinud ülikoolid tänasesse keerulisse olukorda.

Seda enam, et kõik riigiülikoolid on jätkuvalt ühed suuremad Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kasutajad, ning neidki investeeringuid juhib ministeeriumist Tartu Ülikooli endine haldusdirektor, kes usaldusväärse ja lähedase kolleegina töötas Kaitseministeeriumi valitsemisalas ka ajal, mil Aaviksoo oli kaitseminister.

Vaatamata sellele, et praktikast on teada juhtumeid, kus valitsus on jätnud vajaliku tähelepanuta ka sõltumatu riigikontrolöri esitatud põhjendatud arvamused ja ettepanekud, oleks riigiülikooli endisest rektorist erapooletuma kandidaadi leidmine ja riigikontrolöri ametikohale esitamine ometi sammuks õiglasema õigusriigi poole.

Ja kui president tahakski riiki korda teha, siis võiks ta alustada sellest, et usaldada Riigikontrolli juhtimine mõnele tõepoolest erapooletule ja sõltumatule spetsialistile, kelle asjatundlikele hinnangutele ja analüüsidele saaks aatelised riigimehed toetada oma läbimõeldud ja põhjendatud otsused ka kõrgharidusvaldkonna korrastamisel.

[esiletõste]

Vaatamata sellele, et rektorid räägivad juba aastaid valjuhäälselt õppekvaliteedi tõstmise ja õppekavade dubleerimise lõpetamise vajadusest, on reaalselt mindud ülikoolidesse dubleerivate teaduskondade loomise teed.

ANNA MAIKALLO

Jaga |