Vaid Balti riikide koostöö tagab julgeoleku

ARNOLD RÜÜTEL,      30. mai 2001


Olen veendunud, et kui ka 1940. aastal oleksime oma vabadust kaitsnud ühise rindena koos Leedu ja Lätiga, oleks ajaloo sündmused kulgenud paljuski teisiti, kui nad tegelikult läksid

1928. aastal välja antud kogumikus "Kümme aastat Eesti riiklikku iseseisvust" kirjutas riigivanem Jaan Tõnisson:
"Nõnda saab meie riikliku iseseisvuse esimene aastakümme meie põlvele lähtekohaks, kust meie edasi tungime rahvusliku kangelasajajärgu vaimustuses ja julguses parema tuleviku tähistele."
Edasi kirjutab samas Vabariigi Valitsuse juht J. Kukk (1922):
"Jõudes ilmaajalooliste sündmuste keerises oma saatuse ristteele, valis Eesti rahvas tee, millele võis järgneda kas otsustav võit või lõpulik kaotus. Ajalugu on meid võidu vääriliseks tunnustanud: meie pühitseme tänavu oma iseseisvuse kümnendat püha. Kuid valvake, konsulid, - erakondade teenäitajad ja juhid, - et ei kustuks see püha tuluke, mis 1917. -1918. aastal rahva hinges loitma lõi. Riigi rippumatuse ja iseseisvuse alalhoidmine ja kindlustamine nõuab kogu rahvalt ja tema juhtidelt sama kindlat ja kangelasmeelset otsustamisvõimet ja püsivat tööd nagu riigi loominegi."
Niisugust vaimustust ja teotahet tulvil mõtete teostamiseks oli antud veel ainult teine kümme aastat.

Vähemuseks põlisel kodumaal

Eesti rahvas kaotas sõjas peaaegu iga viienda inimese. Osa neist langes sõdivate riikide armeedes, osa kodumaalt põgenedes, kusjuures paljud hukkusid teel, ning enam kui 70 000 inimest küüditati - enamuses naised-lapsed. Umbes sama suured olid Läti ja Leedu kaotused.
Maailma suurte rahvastega võrreldes on eestlased, lätlased ja leedulased väikerahvad. Siiski oleme aastatuhandete vältel suutnud välja kujundada omanäolise kultuuri, säilitanud oma keele. See kõik ei ole tulnud sugugi kergelt, kõik me oleme korduvalt pidanud alluma suurrahvaste vallutustele. Juba 20. sajandi teise aastakümne lõpul, kui meie riigid ilmusid ajaloo areenile kolme Balti riigina, tegid just ühised jõupingutused meid sedavõrd tugevaks, et tollastes tingimustes ei suutnud meie vabadussoovile keegi vastu seista.
Paraku tuli meil aga taas oma vabadus loovutada. Olen veendunud, et kui me tookord oleksime oma vabadust kaitsnud üheskoos, oleks 1940. aasta sündmused kujunenud paljuski teisiti.

Võimaluse andis perestroika

16. novembril 1988 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse, milles deklareeris oma seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees ning nõudis iseseisvuse taastamist.
Moskva reageeris äärmiselt järsult ja kõnealune otsus tühistati. Sellele vaatamata lähtusime oma edaspidises tegevuses ikkagi 16. novembril vastu võetud otsustest. Mõne aja möödudes toimisid analoogiliselt Leedu ja Läti ning meie tihe koostöö jätkus.
Niisuguses ohusituatsioonis osutusid hädavajalikuks otsustavad abinõud. 10. mail 1990 helistasin hilisõhtul Vytautas Landsbergisele ja Anatolijs Gorbunovsile. Tegin kolleegidele ettepaneku kohtuda ja luua meie tegutsemise kooskõlastamiseks Balti Riikide Nõukogu. Avaldasin ka arvamust, et see peaks toimuma ajaloolist järjepidevust silmas pidades, võttes aluseks 1934. aastal Genfis alla kirjutatud Leedu, Läti ja Eesti koostööleppe. Kolleegid Landsbergis ja Gorbunovs olid ettepanekuga kohe nõus. Ja juba 12. mail saabusid nad Tallinna, kus kirjutasimegi alla meie esimesele ühisdeklaratsioonile.
Balti Riikide Nõukogu töö kujunes seejärel väga intensiivseks. Kohtusime iga paari-kolme nädala tagant. See oli vajalik koostööd reguleerivate dokumentide vastuvõtmiseks, aga ka selleks, et teavitada NSV Liitu ja kogu maailma meie taotlustest. Olen veendunud, et just eelkõige tänu meie rahvaste niisugusele koostööle suutsime taastada oma riikide iseseisvuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)