Miks ma panin välja 20 000 dollarit?

HEIKI KORTSPÄRN,      31. juuli 2002




17. juuli Kesknädal kirjutas, et pakun 20 000 dollarit igale inimesele, kelle aus ülestunnistus viib 40ndatel aastatel Nõukogude Liidu repressiivorganite koosseisus eestlaste kallal genotsiidikuritegusid toime pannud juudi rahvusest kurjategija(d) õiglase kohtu süüdimõistva otsuseni.
Mind ajendas seda tegema karjuv ülekohus ühelt poolt ja minu õiglustunne teiselt poolt. Efroim Zuroffi aktsioon kandis nimetust "Viimane võimalus". Seoses sellega avanes ka eestlaste poole pealt viimane võimalus teavitada maailma eesti rahva kallal toimepandud genotsiidist. Loodan, et minu sõnum jõudis ajakirjanduse kaudu kaugele.
40ndate algul elas eesti rahvas üle kolm okupatsiooni. Kõigepealt tulid baasid (1939), seejärel tankide ja tääkide toel nõukogude võim. Ja kohe hakkasid inimesed "kaduma". Kui algas sõda, algasid eestlaste seas veelgi suuremad tapatalgud. Siis tulid sakslased, keda võeti vastu kui vabastajaid. 700aastane orjapõli ei olnud nii hull kui nõukogulaste aastane veretöö. 1944. aasta sügisel tulid vanad "vabastajad" tagasi ja repressioonid jätkusid kuni 50ndate alguseni välja. Genotsiidi läbiviijate seas oli ka arvukalt juudi rahvusest kurjategijaid.
Ise ma neid ei näinud. Kuid nii lapsepõlves, nooremas eas ja isegi täna olen vestelnud inimestega, kes nägid, kes teadsid või kes imekombel pääsesid. Ja see, mida nad rääkisid, oli kohutav! Miks ma ei peaks neid inimesi uskuma? Nende üleelamisi, mälestusi? Mäletan, kui Tartus oli eestlastest natsiroimarite protsess. Paljud inimesed rääkisid isekeskis, et jah, näe, mis meie eestlased on teinud. Lausa õudne ja häbiasi, et nad juute tapsid. Seejärel aga vaatasid enda ümber ja sosistasid ahastades: "Aga mida juudid eestlastega tegid? Miks neid keegi ei karista?"
Ma ei pidanud õigeks mitu inimpõlve hiljem inimeste valu torkima hakata. Isegi siis, kui eestlastest roimarid olid oma karistuse kätte saanud ja juudid karistamata. Me elasime ju kõik rahulikult ja sõbralikult. Ainult mäletasime ja mälestasime vaikselt.

Käesoleva aasta alguses ägenes juudiringkondade korraldatud ajurünnak. Alustas Zuroff, seejärel meie riigikoguja Tiit Toomsalu, kes tahtis, et Riigikogu paluks juudi rahvalt sõja ajal Eestis juhtunu pärast vabandust. Seejärel tuli USA suursaadik meile meie õiget ajalugu õpetama. Kõigele krooniks oli Zuroffi 10 tuhande dollari pakkumine.
Isiklikult minul pole juutide vastu midagi. Olen nendega hästi läbi saanud ja loodan edaspidigi saada. Usun, et aus ja õiglane juut mõistab ka minu tundeid. Ma ei näe praegu takistust, miks juudid ja eestlased ei võiks sõbralikult edasi elada. Kui muidugi salapärased ja võimsad jõud väljastpoolt Eestit sõjakirvest välja ei kaeva.
Miks ma Zuroffist suurema summa pakkusin? Et suuremat tähelepanu tõmmata. Mitte enda isikule, vaid mahavaikitud olukorrale. Õigluse ja õiguse huvides. Seda enam, et ega peale eestlastest vanurite keegi eriti ei teagi, et eestlaste kallal genotsiid toime pandi. Isegi meie siinsed venekeelsed ei tea sellest midagi. Mõned on küüditamisest natuke kuulnud. Meie kallal toimepandud genotsiidijuttu räägitakse mõnikord meie poliitikute suu läbi kurbadel tähtpäevadel ja sedagi ääri-veeri. Et mitte diplomaate "solvata". Näiteks arvan, et USA suursaadik ei usu praegugi, et juudid eestlaste kallal genotsiidi aitasid läbi viia ...
Eesti valitsejad on taasiseseisvumisaja jooksul ise Eesti riigile korvamatut kahju teinud. Ma ei esinenud enda nimel. Esinesin genotsiidiohvrite nimel ja siinjuures peaksid valitsejad mind mitte risti lööma, vaid oma tegematajätmisi tunnistama ja heastada püüdma. Kui me mineviku hetkekasu nimel maha salgame, siis meil head tulevikku olla ei saa!
Olen varemgi kannatajate nimel sõna võtnud. 1999. aastal rajasin oma raha eest oma talu nurmele 8 meetri kõrguse maakividest mälestusmärgi vabadussõdalaste (vapside) mälestuseks. Tuhandete väga tublide eesti meeste mälestuseks, keda Eesti riik mälestada ei ole tahtnud. Meie ajalugu on ju tänase päevani võltsitud ja sellest on mul väga kahju.
Kas ma usun, et tuleb millalgi 20 000 dollarit välja käia? Vaevalt. Ja ikkagi pole raha siinjuures üldse tähtis. Mitu päeva oli mul telefon lausa punane. Keegi ei ähvardanud. Mõni küsis vihaselt, et miks juudi eest poole rohkem pakkusin. Seletasin asja ära.
Muuseas, esimene helistaja pärast TV-3 uudiseid oli prof. Sulev Vahtre, kes ütles, et ometi leidus keegi, kes aastakümneid eesti rahvast vaevanud valu õigel ajal ja osaval moel välja ütles. Üks helistaja tahtis koos minuga hakata looma juudivastast organisatsiooni. Keeldusin kategooriliselt ja laitsin argumenteerides tema halva mõtte maha. Peamiselt helistasid paljukannatanud vanad inimesed. Mehed ja naised. Tänasid. Toetasid. Mõned nutsid.
Lõpetuseks tahaksin öelda kiidusõnu Kesknädala aadressil. Loomulikult olen tänulik teie lehele, kes minu ettepaneku avaldada julges.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)