Mida "Inimene ja tema maa" õieti ütles?

AARNE RUBEN,      04. oktoober 2006


Postkolonialistlikus kultuurimudelis muutub kolonisaatori jäljendamine väga tähtsaks. Võõrkeeled on ühtäkki väga peened, parsilt ja rehealusest võrsuv kultuur ei kõlba kassi saba allagi. Euroopa ja Ameerika onud teavad paremini, kikilipsuga jänki hakkab meie varjaagiks ning arvatakse, et onu Sami kübarast kukub meile head-paremat.

Iga rahva juures leiab suuri selgusehetki, millele eelneb teadmatus ja järgneb vaimuselguse saamine nii mõneski küsimuses. Niisugune oli ka Arnold Rüütli kõne tõe ja õiguse päeval 26. augustil 2006 Albus, pealkirjaga "Inimene ja tema maa", mis liidab tema elutöö kindlasti näiteks Jüri Vilmsi või Jakob Hurda omale.
Tausta seletamiseks tuleb tunnistada, et hoolimata meie riiklike struktuuride iseseisvusest on Eesti uuskoloniseeritud maa. Ajakirjandus ja pangandus on Lääne kätes, tähtsad infrastruktuurid ostetakse suure vaevaga tagasi. Presidendiamet kuulub inimesele, kes debattide jooksul imehead mõistmist kohalikust elust just ei ilmutanud.
Postkolonialistlikus kultuurimudelis muutub kolonisaatori jäljendamine väga tähtsaks. Võõrkeeled on ühtäkki väga peened, parsilt ja rehealusest võrsuv kultuur ei kõlba kassi saba allagi. Euroopa ja Ameerika onud teavad paremini, kikilipsuga jänki hakkab meie varjaagiks ning arvatakse, et onu Sami kübarast kukub meile head-paremat.
Sellisele teele läinud rahvas hakkabki mõtlema, et meie presidendil on midagi viga, kui ta ei poeta end võõrasse ruumi ega ütle USA asevälisministri asetäitjale puhtas inglise keeles ning idaosariikide kõnepruugis: "Ron, but what about us?"
Läänes jätaksid kolm ameerika aktsendiga purssivat Balti riigipead endast teistele eurooplaste arusaama, et siinmail on Ühendriikide lobistid küll head saaki lõiganud, kuid meie kultuurimentaliteedis domineerivatele kadakajänkidele on see hea küll.
Arnold Rüütel saigi presidendiks kahe kadakajänki vahel. See oli õnnelik hetk, sest aimasin juba siis selle elektriseerivat mõju uuskolonisaatorite vastu. Paraku võttis ajakirjandus ta nüüd jälle maha.
Kuid vaimse liidrina ongi tal parem tegutseda kui presidendina. Rahva juht ei tohi olla ajutist äriprojekti täitev importkülaline, vaid peab olema läbi käinud kannatuste ja rõõmude raja koos oma rahvaga, kuulama läbi elu rahvuse südametukseid, vedama esimesena võrdsete hulgas rahva kaugemate sihtide kaarikut.
Arnold Rüütli püstitatud kaksikjaotus on õige – "Inimene ja tema maa". Meil väga peeneks peetava Uue Maailma asukad toetasid oma katla ja logiseva vankri selle või teise maalapi peale ning täna saabununa ei olnud homme neist haisugi järel. Ent Vargamäe Andres teadis juba sel tunnil, mil ta vankri rattad vajusid Mäe talutanuma mulda, et siin saab ta oma elupäevad lõpetama. Selles valguses peame eriti meeles pidama läbi süngete aegade meie juuri mullas hoidnud Arnold Rüütli sõnumit tõe ja õiguse päeval: "Ära armasta sood ja raba, vaid seda, mis soost ja rabast teha saab."
Mõistmaks, milline on Arnold Rüütli tõde ja õigus, peame vaatama tema eelkäijaid.
Eks andnud ju Carl Robert Jakobsongi oma "Põllutöö kümnes käsus" "armsale eesti rahvale" igasuguseid maksiime: karja peab maatüki suuruse järgi olema, hea sõnnik on oluline, õige vili õigele maale, maad tuleb kõigest jõust parandada, õiget seemnejärge tuleb pidada. Kümnendaks käsuks oli aga, et kõigist neist "teadustest ja seadustest" põllul on vähe – tuleb lisaks õppida kogu inimkonna tarkust ning südamega mõistmise kultuuri. Õppida tuleb ka rüütellikkust, oma vastase ründamisest hoidumist poliitilises mõttes. Sest eks ole ju seegi oskus maast võrsunud ning põllumehe iidne elutarkus ei lase inimest konkurendi selja tagant ründamise libedale teele.
Lõppenud presidendikampaanias rünnati Arnold Rüütli tervist (arstivande unustanud tohter), sõpru ("Desintegraatori" juhtum), perekonda (laste peod Kadriorus) ning palju muudki. Kuid see on möödanik, rahva ajalooline mälu on pikem kui aastake sopaloopimist. Võiks parem vaadelda, kust on ajalooliselt pärit Rüütli sõnum: eestlased elagu üksmeeles, mitte lõhestatult!
1905. aasta põlvkond sai meil laias laastus esimeseks, kes läks linnadesse ja hakkas rajama euroopalikku kultuuri. Rehetubades ja aganikes kasvanud nooreestlaste üheks sõnumiks saigi just see: üksmeelest on rahva hulgas kõige suurem puudus, me ei saa endale lubada lõhestamist nagu suured rahvad seda isekeskis teevad. Nooreestlastel olid terasnärvid, sest nemad olid kasvanud rahumeeles oma taludes, nende liikumisruum oli alati piiritletud kiriku, väikese karjamaa, põldude ja teistre maadega. Suits, Tuglas, Ridala, Aavik jt ei olnud mingid neurootikud, nemad olid kasvanud maa viljastavates tingimustes. Sellepärast teadsidki nad ka üksmeelest ja rahu hoidmisest palju.
Minu jaoks sai Noor-Eesti euroopaliku kultuuri ihalemise jätkuks 1989. aastal vaba ja ahistamata hariduse kõrghariduse lipulaevana rajatud Eesti Humanitaarinstituut. Sest Eesti Humanitaarinstituudis armastati väljasurnud keeli ja abstraktset filosoofiat. EHI üks toonaseid populaarsemaid õppejõude oli teoloog Einar Laigna, kelle mõttega tahaksin siinkohal lõpetada:
"Eesti rahval on õigus valida endale oma president. Erakonnad, kes esitavad Arnold Rüütli presidendikandidaadiks, esindavad kõige rohkem kogu rahva huve. Me ei vali presidenti ühelegi teisele riigile, Eesti president olgu Eesti Rahva President." (Maaleht, 24. august 2006).

/ESILETÕSTE:/
Hoolimata meie riiklike struktuuride iseseisvusest on Eesti uuskoloniseeritud maa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)