Miks tavaline kodanik ei pääse kuidagi võimu juurde

JAANUS RAIM,      06. oktoober 2004


Esmapilgul tundub, et nn demokraatlike riikide (sh Eesti) kodanikel on riigi- ja kohaliku võimu omandamiseks (oma elu üle otsustamises osalemiseks) isegi mitu võimalust. Ta võib valida parlamenti oma esindaja, kandideerida ise ja/või astuda mõne erakonna liikmeks.
Siiski selgub lähemal vaatlemisel, et tavalist kodanikku (kel pole piisavalt poliitilist kapitali) ei vii praegu võimu juurde ükski nimetatud teedest ning tema ainsaks riigivalitsemises osalemise "võimaluseks" on lakata olemast tema ise – s.t omandada suures koguses poliitilist kapitali (kuulsust, tiitleid, mainet), saavutamaks (tavakodanikust eetilisema ja riigimehelikuma) ülikodaniku ihaldusväärne staatus.
Kui ta just praegust süsteemi nurjata ei suuda.

A) Esindaja valimine
Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat (esindaja) on juriidiliselt sõltumatu oma kunagistest valijatest (esindatavatest) – saadik ei ole sunnitud kuuletuma teda valinud kodanike käskudele (sh tagasiastumiskorraldusele).
Veelgi enam: kuna hääletamine on praeguste seaduste kohaselt salajane (võimud põhjendavad seda valijate kaitsmisega), siis ei teagi keegi (ei avalikkus ega saadiku teised valijad), kelle esindaja antud saadik on. Mistõttu puudub valijatel võimalus isegi moraalse surve rakendamiseks (nt saadiku valijate üldkogu avalduste näol).
Kas see on võim? Ei.

B) Ise kandideerimine
Nii Europarlamendi, Riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimistel jagunevad saadikukohad põhimõtte "kes ees, see mees" (ehk "võitja võtab kõik") alusel. Saadikukoha omandavad vaid need saadikukandidaadid, kes kõige rohkem valijahääli kogusid. Pingereas tahapoole jääjad (need, kes vähem hääli kokku kerjata suutsid) ei saa midagi.
Seejuures on rohketest valijahäältest ja seega ka saadikukohast ilma jäävad kandidaadid teada juba enne valimisi (need, kel on vähe poliitilist kapitali), kuna valijatel on praegu komme annetada oma hääli mitte huupi (loosi alusel), vaid vastavalt kandidaatide tuntusele-tähtsusele-mainele. Tavaline kodanik saab valimistel enda hääle ja jääb pingereas alati tahapoole nii suure kui ka keskmise poliitilise kapitali omanikest – kandideerigu ta kas või tuhat korda.
Kas see on võim? Ei.

C) Erakonda astumine
Parlamenti valituks osutunud saadikukandidaat on juriidiliselt sõltumatu ka sellest erakonnast, mille nimekirjas ta parlamenti kandideeris.
Isegi moraalset survet (nt avaldused saadiku tegevuse kohta) saavad tema suhtes rakendada vaid need erakonna liikmed, kes on õigustatud erakonna nimel avalikkusega (sh oma nimekirjas kandideerinud saadikutega) suhtlema – juhatusse jt juhtorganitesse valitud inimesed. Erakonna juhtorganite valimised (nagu ka valimisnimekirja koostamise hääletused) on jällegi salajased ja ka erakonna liikmetel on komme hääletada mitte huupi, vaid ikka suurema poliitilise kapitaliga kaaslaste poolt.
Seega võib väikese poliitilise kapitaliga kodanik ka erakonna liikmena "valida", kas jääda võimust ilma stsenaariumi A (valija rollis) või B (saadikukandidaadi rollis) kohaselt.
Kas see on võim? Ei.

Praegune süsteem püsib kolme teguri koosmõjul
Ilmneb, et suurt poliitilist kapitali mitte omavat kodanikku takistab oma elu üle otsustamisel osalemast kolme teguri (kahe seaduse ja ühe kombe) koosmõju. Valijana "kaitseb" tavalist inimest võimu eest salajast hääletamist ja saadiku sõltumatust sätestav põhiseadus – saadikukandidaadina aga valimisseadus (reegel "kes ees, see mees") ning inimeste komme toetada suure poliitilise kapitaliga kandidaate. Kusjuures kas või ühe praeguse võtmeseaduse või -kombe muutumine (nt tippkerjuste toetamise kombe asendumine huupi hääletamise kombega) muudaks kehtivat süsteemi tundmatuseni.

Kuid loomulikult võib püüda oma isiklikku võimupositsiooni ka praeguse süsteemi raamides parandada nt tippsportlaseks, teadusdoktoriks või luuletajaks (mida kõiki allakirjutanugi edutult katsetas) pürgimisega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)