Pere ja lapsed Eesti langevas majanduses

Kahjuks on, vaatamata kaunile päikesele, meil täna palju muresid. Kõige kurvem on see, et majandus on languses, ning selle asemel, et inimestele nüüd toeks tulla, on reformierakondlik valitsus otsustanud lasta raskustel vajuda  hoopis kõige nõrgemate peale.

Reformivalitsus: maha toetused, maha lasteaiad...  

Kuidas mõista otsust võtta haigekassalt ära pool miljardit krooni? Mure, et eriarstide juurde on nüüd veelgi võimatum saada, on selgemast selgem. Alustades lastearstidest ning lõpetades puusaoperatsioonidega. Pensionid ei tõuse, lastetoetused jäävadki samahästi olematuteks nagu siiani ning lastega suured pered tunnevad kõige valusamalt, et nüüd kaovad nende niigi väikesed soodustused, mis on ikka olenenud ühekordsetest toetustest.

Lasteaedade renoveerimise kava tõmmati praktiliselt maha ning koolide või kultuurimajade investeeringuid pole enam loota. Õpetajate palgad on külmutatud koos politseinike, päästeametnike ja sotsiaaltöötajate palkadega – kõigil neil on niigi äärmiselt väikesed palgad. Kõik, kelle palgad on peaminister Ansip lubanud külmutada, on just need, kelle töö on tegelda inimestega ja hoolitseda laste eest.

Ei ühtki uut majandusmõtet   

Tekib õigustatud küsimus: kas valitsus tõesti ei oska meie naabritelt soomlastelt ja meie endi majandusinimeste käest õppida ega soovigi majandust elavdada? Kas Pronkssõduri teisaldamine oli Ansipi jaoks tõesti kõike seda väärt? Kas tulumaksu alandamise peavad tõepoolest kinni maksma kõige vaesemad? Ja lõpuks – kui kogu Euroopa teeb pingutusi kaubavahetuseks Venemaa ja Hiinaga, siis ei ole Eesti valitsusel sel alal mitte ühtegi head mõtet!

Vastupidi, meie inimestele püütakse selgeks teha, et me ei vajagi nende suurriikide raha. Kas tõesti ei vaja me majanduslikke muudatusi olukorras, kus 60 000 inimest võib kaotada oma kodu, sest ei suuda laenusid tagasi maksta? Ja jällegi on ju kaotajaks lapsed, kes neisse peredesse on sündinud – nemad ei ole süüdi, et meie valitsus mõtleb vaid sellele, kuidas täna võimul püsida, mitte aga homsele päevale.

Selle asemel, et korrutada, kuidas õpetajate palgad ja investeeringud külmutada ning kauaaegsetele töötajatele vähem koondamistasusid maksta, peaksime rääkima riigipoolsetest investeeringutest, toetustest maal ja väikelinnades olevatele ettevõtetele, suurenenud kulutustest haridusse ja innovatsiooni.

Valikute küsimus    

Kas selleks kõigeks tuleb laenu võtta? Või peab ka rikkaid maksustama hakkama? Kas on veel mingeid abinõusid kriisist väljumiseks? See on valikute küsimus. Oluline on, et me kõik mõistaksime: riik peab majanduslanguse olukorras kaitsma lapsi ja lastega peresid. Mitte aga pakkuma silma pilgutamata välja, et suurperede toetusi tuleb lisaeelarves vähendada.

On kurb tõsiasi, et tulumaksu alandamisest võitsid lastega pered väga vähe, sest tihti on nende perede sissetulek niikuinii väiksem. Eriti kurb, et vaeste hulka kuuluvad endiselt suurpered ja üksikemad. Samuti ei ole aastatega vähenenud vaeste ja rikaste inimeste vahe. Majanduslanguse ja kriisi ajal on eelkõige kaotajaks paljulapselised pered. Ka nemad peavad kallimad kütte- ja toiduhinnad, kulukamad sõidupiletid jms kinni maksma. Nii lööbki majanduslangus kõige rängemini just vaesuse piiril või vaesuses elavaid peresid.

Siia aga lisanduvad uued noored pered, kel on võetud pangalaenu, kuid kes erinevatel põhjustel ei suuda seda enam tagasi maksta. Usun, et riigi ülesanne on hoida ja kaitsta lastega peresid – ka siis, kui nad oma kodulaenu tasuda ei jõua. Toetuskavadega on omal ajal majanduskriisi puhul välja tulnud soomlased ja tänases seisus ka Ameerika Ühendriigid.

Mis siis veel on riigi kohustus, kui mitte toetada neid, tänu kellele riik üldse püsib ja edasi elab, – lapsi?

Õpetajate nappus   

Haridussüsteemis tähistab praegu ohtu sõnum, et õpetajate palgad nii koolides kui ka lasteaedades tuleb külmutada ning riigipoolsetest investeeringutest peab loobuma. Lapsed, kes täna õpivad või homme õppima asuvad, vajavad häid ja motiveeritud õpetajaid. Teatud erialadel (emakeel, füüsika, keemia, võõrkeeled) on meil õpetajatega tõsine probleem – praegused õpetajad ei jaksa vanuse tõttu enam kuigi kaua koolis töötada, aga õpetajate juurdekasv on peaaegu olematu.

Kas noori inimesi saab tõesti õpetajatööle meelitada, kui nad teavad, et palgad on väikesed, ning siis, kui majandusel läheb kehvemini, on nemad esimesed, kelle palgad ei tõuse?

Samasugune mure on kutsehariduse pärast. Kui Keskerakond oli valitsuses, suutsime lõpuks märgatavalt laiendada kutseharidust ja rajada uusi kutsekoole, ning otsekohe suurenes ka õpilaste huvi kutsehariduse vastu. Tööandjad pakkusid kutsekoolidele aina uusi võimalusi koostööks. Kui  kutseõpe aga langeb majanduslanguse tõttu tähelepanu alt välja, polegi lootust kutsehariduse mainet tegelikult tugevdada, kuigi just töötajate kõrge tase ja innovaatiline mõtlemine saavad meie majandust aidata.

1. juunil on lastekaitsepäev. Mõelgem lastele sagedamini, kui ainult sel päeval! Meie kõigi ülesanne on astuda otsustavaid samme, et majanduslangus ei lööks meie lapsi liiga valusalt. Haridus- ja sotsiaalsüsteem pole koht kokkuhoiuks. Riik peab toetama neid inimesi, kes on oma elukoha valinud suurtest linnadest eemal või keda ähvardab kodukaotus. Lastekaitsepäev on ilus hetk märkamaks neid, kes on meile tõesti kallid: kas nendega on ikka kõik korras või on neil tõsiseid muresid? Soovin, et igaühel oleks sel päeval vähem põhjust muretseda ning rohkem põhjust naeratada ja rõõmu tunda.

MAILIS REPS:

Oluline on, et me kõik mõistaksime: majanduslanguse olukorras peab riik kaitsma lapsi ja lastega peresid. Mitte aga pakkuma silma pilgutamata välja, et suurperede toetusi tuleb lisaeelarves vähendada.

MAILIS REPS, kolme lapse ema, Riigikogu liige

Jaga |