Väga terane tervishoiumõte

Tundub, et psühhiaatriline abi on tõesti juba paljudele kättesaamatu, isegi kõrgematel ametikohtadel olijatele. (Peab ikka fantaasia olema, et ette kujutada näiteks naistehorde, kes lihtsalt igavusest või lollusest oma aega günekoloogide vahet sibamisega veedavad, tohtrite kallist ega kulutades!) Varsti on selline tunne (igasuguste tegelaste plaane kuuldes), et kui inimene end lõpuks arsti juurde on võidelnud, peaks ta end tundma kui lotos peavõidu saanu. Ja muidugi tundma end elulõpuni tänulikuna, et üldse arsti juurde pääses ja et tema peale raha kulutati. Muidugi on võimalik, et varsti ei pääse enam kohe ka perearstile -- kõigepealt lähed pereõe ette, kes otsustab, kas pääsed kunagi edasi perearstini, ja siis too leiab (tavaliselt peale jubedat kummivenitamist), kas jõuad eriarsti jutule.

Kas nad ise ka teavad, mis tahavad?! Ühelt poolt käivad meeletud kampaaniad (minu arust tegelikult juba omamoodi hirmutav terror: peaaegu iga päev loetakse aina ette hirmsaid haigusi, mis sind kohe tabada võivad), et kontrolli (regulaarselt!) seda teist ja kolmandat, järjest enamaid asju, aga samal ajal ehitatakse ette müüre, et sa kohe mitte ei saaks sinna.

OK, peab vist nõustuma vandenõuteoreetikutega, et ju siis Haigekassas tahetakse, et seda kõik tehtaks patsientide enda raha eest.

Pärnu poliitanalüsaator

Jaga |